Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 6/24/18 11:49 AM
Eelmisel pühapäeval avastasin, et esimese kahenädalase puhkuse (uskumatu, onju...mul tuleb päriselt puhkus) ehk siis 16-päevase matkani on täpselt kaks nädalat. Ma tean, et teeksin selle matka ükskõik millises konditsioonis läbi, aga alati on parem matkata, kui jõudu selleks jätkub. Trenni pole viimasel ajal teha saanud, kuna pärast veebruari haiglakülastust sain 2-kuuse trennikeelu ning siis ei julgenud veel kohe peale hakata ja nii see läks. Igal juhul. Saades aru, et matkani on tõesti jäänud vaid kaks nädalat, otsustasin, et parim taktika mingigi vorm saavutada, on iga päev trenni teha. Otsustasin panustada regulaarsusele, mitte mahule ega trennivormile ega millelegi muule. Teha seda, mis just parasjagu võimalik on.
Asja tegi natuke keerulisemaks veel see, et olin Ukrainas töölähetusel ning minu päevakava ei sõltunud alati minust, treeningvarustusest olid kaasas vaid tossud ja jooksuriided ning päeval on õues 34 kraadi sooja. Mida ma siis siiani teinud olen ja kuidas läinud on?
Minu esimene strateegia oli, et esimesel nädalal ei tasu üle pingutada, kuna iga järgmine päev tuleb ka olla võimeline jälle trenni tegema. Esimene päev vaatasin kaardilt endale paraja jooksudistantsi välja ning jooksin veidi üle kahe kilomeetri allamäge ja seejärel jalutasin sama maa tagasi üles. Tundus täitsa piisav alustuseks. Nii hea tunne oli jälle trenni teha üle pika aja. Järgmised kaks päeva laenutasin hotelli kõrvalt jalgratta ning käisin sellega jõe kõrval oleval rajal sõitmas. Panin fotoka kotti ning sõitsin kilomeetreid mööda väikest jõeäärset teed, kus elu täiega käis ja samal ajal mõtlesin, et nii äge on niimoodi joostes ja rattaga sõites linna avastada.
Neljandal päeval jõudsin õhtul kella seitsme ajal pärast 12-tunnist bussisõitu Ida-Ukrainasse ning mu esimene mõte oli, et pean kohe kiirelt jooksmas ära käima, sest kõht oli juba üsna tühi ning tahtsin siis kohe sööma minna. Pahaaimamatult tõmbasin jooksuriided selga ja hakkasin ümber hotelli ees oleva pargi jooksma. Jälle oli nii-nii tore…esimesed 200 meetrit. Siis tundsin, et hingeldan ja väsinud olen ja raske on ja… Well. Nii vormist väljas ma ka olla ei saa ju. Või saan? Jooksin oma kõva kilomeetri ära ning pidin KÕNDIMA. Puhkasin siis veidi, jooksin veel ühe ringi, puhkasin ja… läksin suht ruttu hotelli, kui mul äkki mõte tööle hakkas ja koitis küsimus. Palju sooja on? Kolmkümmend neli kraadi. Ahah. Nüüd ma siis tean, miks selline tuttav tunne oli Keenia aegadest, kui ma keset päeva jooksmas käisin, aga seal kindlasti ei olnud 34 kraadi sooja, vaid ikka veidi vähem. Õnneks ei jooksnud ma liiga palju ning jõin pärast ikka liitrites vett ja elasin selle väikse feili üle.
Järgmisel päeval planeerisin paremini. Ootasin, et temperatuurid langeks. Kell 22.40 oli lõpuks õues 24 kraadi. Läksin jooksma ja noh kõik oli nii lihtne! Ainult jookse 😊 Olin väga rahul ja mõtlesin igasugustele vigastustele ja haigustele, mille järgselt olen jälle trenni tegema hakanud ja muudele olukordadele, millest üle saanud ning sain aru, et just see, kuidas me oma nõrgematel hetkedel käitume ja edasiminemiseks jõudu leiame, teeb meist selle, kes me oleme. Nõrkusehetked on väga hea enda iseloomu ja tugevuse proov. Eile siis läksin samal ajal õue, kuid temperatuur oli natuke kõrgem. 27 kraadi õhtul kell 22.40! Õnneks oli see talutav ja nii hea kerge tunne oli joosta, et unustasin isegi ringe lugeda ja mõtlesin muudele asjadele. Meenusid ajad, kui ma tundide kaupa jooksin. Selline mõnus tunne, kui tunned, et jõuad veel vabalt tükk aega joosta ja naudid iga sammu.
Täna tuli siis esimene tõsine iseloomuproov. Ärkasin üles liiga hilja ning temperatuurid olid juba üle 30 kraadi. Jooksma enam minna ei tahtnud. Mõtlesin siis juba igasuguseid variante, kuidas endale seda puhkepäeva õigustada – noh, 6 päeva juba trenni tehtud ja puhkus on tenni osa ja homme teen rohkem ja no mul oli igasuguseid teooriaid, mida ma endale maha müüa püüdsin. Hetk hiljem mõtlesin, et ei. Kui joosta ei saa, siis teen vähemalt mõned harjutused jalalihastele, selline nagu jõutrenn. Panin youtoubest esimesed kaks suvalist videot käima, kus kenad musklis mehed hullult kiire tempoga ja motiveeriva jutuga harjutusi ette näitasid ning pärast esimest kahte minutit mõtlesin, et päris hull kava...kaua ma juba trenni teinud olen! Ja siis sain aru, et KAKS minutit. Ma ei teadnudki, et 15 minutiga saab nii intensiivset trenni teha. No ma pole mitte kunagi varem niimoodi videode järgi trenni teinud, kuid seekord oma imepisikeses hotellitoas poole harjutuse pealt mööblit eest lükates, et ikka selle väljaaste ära teha saaks, mõtlesin, et miks ma seda kunagi varem proovinud pole.
Mida ma selle nädala jooksul õppinud olen? Et absoluutselt alati leiab võimaluse, koha ja aja trenni tegemiseks – no pool tundi on meil päevas kõigil. Olin juba ära unustanud selle hea tunde, mis trennitegemine annab, kuid nüüd naudin seda täiega 😊 Eks annan teada, kuidas teine nädal läheb, selle plaanin natuke intensiivsema teha.
Panen alla vinged jalalihaste trennivideod. No proovige! Täiesti hämmastav, kui intensiivne trenn nii lühikese ajaga.
0 Comments:
Postita kommentaar