33. Tänulikkus.

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 6/22/18 10:15 PM

Kui mu hea sõber, Mirjam, 33-aastaseks sai, siis ta võttis selle ürituse päris suurelt ette. Planeeris töölt 6 kuuks puhkuse, reisis Keeniasse ja Uus-Meremaale ja kõige lõpetuseks andis Hooandjalt saadud toetusega kõigest sellest välja ka raamatu. 

Minu elu on selleks oluliseks sünnipäevaks jõudnud pigem vastupidisesse staadiumisse. Olen andnud endale lubadusi, nagu näiteks, et ei ühtegi isiklikku välisreisi sel aastal. Tööreise on piisavalt ning ei ole väga isiklikest reisidest puudust tundnud. Soovin keskenduda muudele, kodustele ja paiksetele asjadele. Augustis läheme sõpradega Leetu, aga noh see ei lähe välismaa reisi alla, vaid minu jaoks kategoriseerub kui iga-aastane reis sõpradega ning ma läheks nendega ükskõik kuhu. Männiku karjääri või Austraaliasse. Peaasi, et me koos saame olla (ja nüüd kõik ütlevad koos "Awwww..."). 

Välisreisid on alati head selles mõttes, et saad oma tavapärasest keskkonnast eemale ning on hea vaadata oma elule kaugemalt peale ning uusi plaane teha. Oma sünnipäeva veedan seekord teistmoodi, kui varem. Võib-olla iseloomustab see "teistmoodi sünnipäev" ka hästi mu seda aastat. Veedan seekord sünnipäeva iseendaga. Nii palju, kui ma mäletan, olen eelmised aastad korraldanud mitmepäevaseid sünnipäevi oma maakodus, kus erinevatel aegadel on tulnud ikka päris palju inimesi. Eelmine aasta aga tundsin, et sel aastal tahan midagi teistmoodi teha ning nii ma siis planeerisingi endale sujuvalt töölähetuse Ukrainasse, et ikka päris eemal ja päris üksi olla. 

Õhtud Ukrainas :)

Homset päeva ootan juba elevusega. Kõigepealt on mul üle pika aja aega hommikul rahulikult olla. Ei ole kohtumisi, kohustusi, aruandeid, tähtaegasid. Tahan ärgata siis, kui siin veel väga kuum pole ning teha ära oma hommikujooksu :). Seejärel lähen oma siinsesse lemmikusse söögikohta ja söön sünnipäeva puhul midagi head ja kindlasti võtan selle šokolaadi-juustukoogi, mis seal ülihea on. Ja siis tuleb osa, mida ma juba põnevusega ootan. Sõidan rongiga Kiievisse, sõit kestab 6 tundi ning mul on hea lauaga iste esimeses klassis (no palju õnne sünnipäevaks!), kus ma tahan kirjutada. Rongis tuleb mul alati inspiratsioon. Sel nädalal on mul olnud palju mõtteid ja ideid, mida kirja sooviksin panna. Kuidagi tore on olla. Ja hea. Ootan põnevusega kõike, mis tulemas. Isegi, kui selleks on nädal kontoris tööd rabades. See tundub jumala äge. Ja siis matk. Jah, äge! Ma tahan asju teha ja koguaeg on põnev, aega on kuidagi vähe päevas.

Täna olime ühes väikses Ida-Ukraina linnakeses ja jagasime humanitaarabi pakke. Alguses panustasin pesupulbripakke kilekottidesse pannes, kuid kui see töö otsa sai ja pildid ka tehtud said, siis läksin ja istusin väiksesse parki puidust pingikesele ja jälgisin toimuvat. Tavaline, vaikne väikelinnaelu. Selline natuke uimane. Ja siis ütlesid kohaliku organisatsiooni haritud, tublid ja asjalikud töötajad mulle, et nad ei saa aru, miks üldse mõni eurooplane on nõus oma tööst loobuma, et tulla Ukrainasse vabatahtlikuks. Et nemad unistavad ainult vastupidisest - saada Euroopa Liitu tööle. Siis ma vaatasin neid inimesi ja mõtlesin sellele jutuajamisele ning mõtlesin järsku kõigile neile kogemustele, mis ma elus saanud olen. Kõigile inimestele, kellega mul on võimalus suhelda olnud. Vabadusele. Imeilusatele kohtadele, kus ma olen reisinud. Kuude kaupa reisinud. Kohtadele, kus mul on võimalus olnud tänu oma tööle tutvuda kõige erinevamate inimestega. Oma sõpradele. Sellele, kui lihtne on mul teha oma eluga ükskõik mida. Nendele kümnetele tuhandetele fotodele, mis mul nendest hetkedest arvutis on. Ja tuhandetele hetkedele, millest mul fotosid pole. Kõigile nendele hetkedele, kui elu on nii imeliselt lihtne tundunud. Keerulistele aegadele ning sellele, kuidas ma olen leidnud jõudu edasi minna. Ja kuidas, ükskõik mis olukord, on ikkagi lahenenud ja möödunud. Mõtlesin riskimisjulgusele. Sisemisele tugevusele. Ja veelkord sellele, kui lihtsad on minu jaoks asjad, millest siin paljud unistavad - Euroopa Liidus elamine ja töötamine, reisimine, normaalse sissetuleku teenimine, vabadus. Mitte, et need inimesed kuidagi õnnetud oleks, kindlasti mitte. Nad on väga rõõmsameelsed, toredad ja õnnelikud. Aga sellistel hetkedel jõuab see minu vabaduse ja võimaluste tunne väga selgelt kohale ning teadvustan endale, et pean seda võimalikult hästi ära kasutama ja nautima. 

Kui ma parasjagu neid mõtteid mõtlemas olin, siis tulid (nagu ikka) kohale mõned inimesed, kes polnud oma humanitaarabi pakikesega rahul ning hakkasid Ukrania organisatsiooni vabatahtlike (!) töötajatega kurjustama. Mõnel korral oleks see olukord mind pahaseks teinud, sest no mismõttes nii ebaõiglaselt vabatahtlikega kurjustada, kes oma vabast ajast teisest Ukraina otsast kohale sõidavad, päev otsa laos pakke komplekteerivad ja siis 34-kraadises kuumuses tundide kaupa pakke jagavad. Aga täna leidsin endas rahu ja see olukord ei kõigutanud mind absoluutselt. Mul oli lihtsalt nendest kurtjatest kahju. Kahju sellest, et nende elus on midagi nii halvasti, et seda on vaja pakke jagavate vabatahtlike peal välja elada. Ma ei kujuta ette, mis neil on elus juhtunud või mis neid selleni viinud on, aga kindlasti on neil oma põhjused olla stressis. Üks naine lahkus isegi nuttes. Ja mul oli temast kahju. 

Alustan oma 33. eluaastat, olles tänulik kõige eest, mis mul on. Meenutan ikka oma töökaaslase sõnu, kes ütles, et vahepeal ma vaatan oma probleeme ja mõtlen neile ja siis naeran enda üle, sest need pole mingid probleemid. Või siis Mica sõnu, kes ütles, et isegi kui tal on 10 EUR rahakotis ja see on kogu ta raha, on ta ikka rikkam, kui enamus inimesi maailmas. Ehk siis 33. eluaastaks olen ma jõudnud nii kaugele, et olen tänulik ja proovin seda iga päev veel rohkem teadvustada ja harjutada, kui varem. 

Oleks pidanud vist googeldama, et panna siia mingi jõle tuus muusikapala, et ennast huvitavaks teha. Aga noh...pean pettumust valmistama ning panen siia lihtsa Nigeeria muusikapala, mida täna Ukrainas aknad lahti ja arvuti kõllid põhjas kuulan :) Nautige!