Katkeid humanitaartöötajate koolituselt Jordaanias:
Süürias töötav jordaanlane kolmanda koolituspäeva alguses: "Ma olen nii väsinud, tahaks magada, tegin terve öö tööasju..."
Kreekas töötav hispaanlane: "Palju meil lõunapausi veel alles on. 20 minutit? Ideaalne! Lähen teen ühe uninaku."
Sama hispaanlane õhtul koolituspäeva lõppedes: "Ei-ei, ma ei saa tulla linna jalutama, mul on täna tähtaeg, pean aruande ära tegema.
Türgis töötav Indias sündinud ameeriklane koolituspäeva lõppedes: "Mul on kell kuus oma ülemusega kohtumine. Kas ma jõuan veel natuke magada? Mis kell on?"
Koolitusel osalejad tegid päeval tegemata jäänud tööasju öösiti, vastasid pauside ajal kõige kiireloomulisematele kirjadele ning olid üldiselt koolituse intensiivsuse tõttu iga päeva lõpuks tohutult väsinud. Kuna koolitus on aktiivõpe ning ei ole mingit facebookis skrollimist samal ajal, vaid tuleb möllata materjalidega ning pidevalt mingeid tulemusi toota, suhelda, esitleda, arutleda, argumenteerida ja kuhjades uut infot vastu võtta, siis päeva lõpuks on tunne, et saaks ainult oma tuppa, omaette, magada, puhata, muusikat kuulata...Igasugune väljaminek tundub ebavajalikult väsitava lisasammuna.
Ja see pole esimene kord.
Meenub, kui koolitasin ise Keenias selle aasta jaanuaris. Minu seitse päeva läksid üsna ühesuguse graafikuga: hommikul üles, kiire söök, koolitus väikse lõunapausiga kuni kella kuueni, viimasel kahel päeval kella kümneni. Õhtul järgmise päeva ettevalmistamine. Terve selle aja jooksul käisin hotellist väljas täpselt üks kord. Hotellis oli muidu ka bassein - kuhu ma mitte kordagi ei jõudnud.
Iga kord, kui ma tänu tööle reisida saan, olen selle võimaluse eest väga tänulik. Väga suur osa inimesi maailmas ei saa üldse reisida, paljud ei ole isegi oma riigi pealinnas käinud. Siis on hulk inimesi, kes saab aastas korra reisile, millele eelneb rahakogumine ja planeerimine... Või tihti pole asi isegi rahas. Mäletan, kuidas ma kord sõbrannadega oma rasketest dilemmadest rääkisin: et kuhu riiki järgmiselt pikemalt reisile minna, mille peale üks neist mulle tuima näoga otsa vaatas ja ütles, et tema oma väikse lapse kõrvalt võib isegi ühepäevasest Riia väljasõidust unistama jäädagi.
Ehk siis olen ma absoluutselt iga kord lennukisse istudes väga tänulik, kuid samas tahan edasi anda seda tunnet, mis on pärast kolme päeva intensiivset koolitust ning istudes praegu hotelli voodis tekikuhja all, vaadates läbi akna Ammani imelist vaadet ja olles energiast tühjaks imatud, ei tõmba mind mitte midagi linna peale avastama või tuuritama. Tahaks magada. Ja uni on mul siiani väga hea olnud. Väsimus on vist piisav. Kui ikka tõeline väsimus on, siis tuleb ka uni. Seda olen ma alati uskunud.
Jordaania on imeilus! Vähemalt see vaade, mida ma siit hotelliaknast näen. Jagan teiegagi oma "reisimuljeid" :)
 |
"Minu Jordaania" :D
|
0 Comments:
Postita kommentaar