Head aega. Jälle.

Siin ma siis olen. 5 kuud Aafrikas ning paar lühikest postitust hiljem. Ja ongi aeg ära minna. Mõtlesin siin, et millisesse blogisse oma tunded kirja panna, kas kinnisesse või siia. Aga no mis siin ikka varjata:) Hakkasin mõtlema, et mitu korda elus olen ma mingi perioodiga oma elus lõpu teinud, koti kokku pakkinud ja lahkunud. Mis seal ikka, loeme kokku.

1) Pärast ülikooli Šotimaale kolides - 5 kuud
2) Eestisse tagasi kolides ning endalegi üllatuseks füsioterapeudina tööle asudes - 1 aasta
3) Esimest korda elus Keeniasse/Aafrikasse tulek - 5 kuud
4) Rootsisse vabatahtlikuks minek - 1 aasta
5) Teist korda Keeniasse minek - absoluutselt ilma mingisuguse edasise plaanita - 6 kuud
6) Eestisse tagasi kolimine ja edasine planeerimine - 2 kuud
7) UK-sse kolimine, töötamine seal, 1 aasta kokku, vahepeal reisisin (Aafrikas 3 kuud, Euroopas kuu)
8) Kolmas kord pikemalt Keeniasse, vabatahtlikuna, samuti ilma edasise plaanita - 5 kuud
9) Tagasi Eestisse kolimine - 8 kuud
10) Neljandat korda Aafrikasse pikaks ajaks ja segaste plaanidega :) - 8 kuud
11) Eestisse tagasi - 6 kuud (tundus küll nagu 6 aastat)
12) Viiendat korda pikemalt Keeniasse - 5 kuud
13) Homme kodupoole....ei tea, kui kauaks

Milline lahkumine on neist olnud kõige raskem...vist nr 8. Ma ei saanud üldse aru, miks ma täpselt pean lihtsalt päevapealt lõpetama ära oma elu, millega nii harjunud olin ning koju tagasi minema ning kuidas ma täpselt siis seal elama hakkan ja mida tegema.

Millised perioodid olid kõige raskemad...1 ja 2 vaheline aeg ning nr 7 ka tegelikult mingi meelakkumine polnud. Ei taha nüüd kõlada äraleierdatult ja igavalt, aga ilma nende raskete periooditeta poleks ma kohe kindlasti siin, kus ma praegu olen. Ning siin, kus ma praegu olen, meeldib mulle väga:)

Kes mitte kunagi oma elus kolinud pole ning kogu elu (ja ma ilmselgelt ei räägi siin asjadest) maha jätma pole pidanud, sellele on üsna raske seda tunnet kirjeldada. Tunnet, milles äkki oluline eristub üsna selgelt ebaolulisest. Kus asjad, mille tegemiseks läks enne nädalaid, saavad tehtud paari päevaga. Ütlemata sõnad, mis öeldud saavad. Ebaolulised inimesed, kellele enam aega ei ole. Ebaolulised mured, millele enam aega pole. Pseudoprobleemid, millele aega ei ole. Ideed, mille edasilükkamiseks enam aega pole. Ja see tunne, et kuidas ma täpselt edasi elan. Ilma nende kohtadeta. Inimesteta. Tegemisteta.

Jah, kuidas ma elan edasi ilma päikseta, mis igal hommikul täpselt 6.30 tõuseb ning hoolimata igal õhtul kiiruga ette topitud kardinalaadsest esemest mind ikka ebareaalselt vara üles äratab. Ilma kanadeta, kes õues hommikuse hambapesu ajal lootusrikkalt kohale tormavad, et äkki jagatakse juba toiduülejääke. Ilma 10 eurosendiste ideaalselt küpsenud mangode ning banaanideta, mida hommikuse pudruga süüa. Ilma põneva ootusajata, et kas sel hommikul internet on piisavalt kiire, et faili kirjale lisada. Ilma kollaste paberiteta, kuhu peale oma ambitsioonikas päevaplaan kirja panna. Ilma kolme pisema künka ning viimase 15-minutilise tõusuga jooksurajata, kus iga päev algselt maastikuvaateid ning hiljem oma tõusukannatusi nautida. Rääkimata elektrist, mida kontoris juba nädalaid olnud pole, kuid mis kodus end vahepeal ikka ilmutab. Puuviljatädid, kes lootusrikkalt "täna äkki ka avokaadot" pakuvad, friikartulikoha omanik, kes vahepeal ikka küsib, et kuhu mõni eelmine vabatahtlik "kadunud" on. Mootorrattataksojuhid, kes meist enam absoluutselt üldse välja ei tee ning meiega nii ära harjunud on, et kui ma päriselt ka mootorrattataksot tahan, siis pean ümber selle kõigepealt mitu tiiru tegema, et taksot saada...Ja need paduvihmad, mis algavalt "täpselt kell kolm" ning mille ajal ainsad liikuvad olendid terves külas on eranditult valge nahavärviga. Ja üldse, kuidas ma elan edasi ilma matatuta! Ülerahvastatud matatuta, kus piletimüüja ukse vahel kõõlub, sest sisse enam ei mahu. Ning sõpradeta, kes küsivad täiesti siiralt (nagu iga kord), et aga miks sa siis ei saa natuke kauemaks jääda...Ilma igapäevase suahiili keele tunnita ning seal välja kujunenud naljadeta...Ilma õhtuste üle aia bluetoothi kaudu üksteisele laulude saatmise - sest naabril on kiirem kohale jalutada, kui internetile ootama jääda. Ilma Mumiase legendaarse aeroobikata (jah, ma käisin elus esimest korda aeroobikas...) ning Kakamega jõusaali jooksulindita, kus sai oma elu pikimad jooksud tehtud. Või Golf hotelli basseiniäärseta, kuhu vahel nii hea puhkusele minna on.... Ja kõik need sojatoidud, mida me külmkapi puudumise tõttu päevast-päeva sööme. Ja matoke. Ja Keenia vintske kana...

Jah, sellistel hetkedel eraldub oluline kuidagi eriti selgelt ebaoluliselt. Otsused tulevad õigemad. Valikud siiramad.

Seekordne minek on väga mitmes mõttes teistmoodi kui kõik eelmised. Tunnen, et olen kuhugi jõudnud, mingi etapi läbinud ning vastu vaatavad vaid võimalused...mitte kohustused. Tunnen, et mul on vaja uusi väljakutseid - noh olgu, selles mõttes ei ole seekordne minek erinev. Väljakutseid olen otsinud alates sellest ajast, kui end mäletan. Mina olen valmis. Kohe kindlasti :)