Seitsmes kord.

Jah. Seitsmes kord Aafrikas. Seekord siis 5 kuud. Ja jälle on aeg mingil täiesti müstilisel kombel möödunud ülikiiresti. Et oma viimaseid nädalaid paremini ära kasutada, siis tegin seinale juba harjumuspärase tabeli viimase viie nädala kalendriga, kuhu plaanid ja tegevused kirja saab panna. See plaan seinal tuletab mulle mitu korda päevas meelde, kui vähe aega mul veel siin alles jäänud on. Enne Keeniasse tulekut oli mul igasuguseid vingeid plaane. Vahepeal tegi elu oma töö, aga nüüd olen end kogunud ja nagu öeldakse – parem hilja, kui mitte kunagi – asusin ma neid ka teostama. Korralikult. Hetkel siis tähtsuse järjekorras: õpin suahiili keelt, teen trenni, proovin paar videot valmis saada. Selline suur kalender kohas, kus seda koguaeg näha on, on väga hea asi. Kui asjad on kirja pandud, saavad need üldjuhul ka tehtud. Ja meeter korda meeter suuruses meeldetuletuspaberikest seinal on üsna raske ignoreerida.

Arvan, et igaüks, kes on olnud mõnes ägedas laagris/üritusel/vahetusõpilasena/vabatahtlikuna kuskil olnud on, kus talle meeldima hakanud on, teab hästi seda bittersweet tunnet, kui päevad aina lähevad ja lähevad ning kojuminek kohe-kohe käes on...