pühapäev, 21. september 2014

Lalibela

Lalibela on Etioopia turisti jaoks sama nagu eiffeli torn Pariisi turisti jaoks. Või siis natuke veel enam. Kelleltiganes küsida, kuhu Etioopias minna, algas jutt Lalibelast. Etioopialased otsustasid seda aga enda jaoks ära kasutada ning tõstsid Lalibela kaljukirikute sissepääsutasu 1000 birrile ehk 50 USA dollarit. Kui Etioopia üldist hinnataset arvestada, eriti seda, et paljude inimeste palgad on alla 1000 birri kuus, siis tundub see hullumeelne ning on inimesi, kes seetõttu ka kaljukirikute külastamisest on loobunud. Meie võtsime aga pakkidena sularaha välja ning käisime ära. Ma ei pea vist mainimagi, et lisaks sellele oli kaljukirikute külastamiseks üsna vajalik palgata giid, kes maksis ka. Kuskil 400 birri ringis, täpselt ei mäleta. 

Lalibelasse läksime Gonderist taaskord ühistranspordiga. Hommikul poole kuue ajal olime bussijaamas valmis, bussijooksu seekord ei toimunud (see oli ikka kõige ehtsam Shires) ning pärast mõningast ühes bussis istumist suunati meid kiirelt teise bussi. Me täpselt aru ei saanud miks, aga buss sõitis vähemalt õiges suunas. Meil oli plaan poolel teel väikeses külakeses maha minna, et siis sealt edasi Lalibela bussi otsida. Järgnes stseen, mida olen elus liiga palju kordi läbi teinud. Seistes täiesti suvalise riigi täiesti suvalise küla ristmikul ning oodates bussi, mis "peaks" tulema. Kohalikud pakuvad juba igasuguseid muid variante ning väidavad, et bussi vist ikka ei tule. No eks kõik tahavad teenida. Mingi hetk öeldi meile, et minge veidi eemale, tuleme sinna autoga ja viime teid ära. Ootasime siis eemal kivi peal oma pool tundi, kui meist hakkas mööda sõitma see buss, mida kohalike jutu järgi ei pidavat enam tulema. Kuna Aafrikas on ainus kindel asi see, et midagi pole kindlat, siis ei mõelnud sekunditki, et kas hakata seda väidetavat autot ootama ning läksime bussile. See oli üsna täis, kuid meile pakuti istet. Küsisin naabri käest piletihinda, see oli 30 birri ning nautisin järgmised 3 tundi aknast vaadet. Lalibela tundus olevat maailma lõpus. Lalibela bussijaamast linna oli 2km. Palava päikese käes ja ülesmäge. Õnneks jõudsime üsna valutult kohale ning leidsime ägeda söögikoha, kus saime pitsat ja päris mahla. Seejärel premeerisime end tavalisest veidi kenama hotellitoaga ning nautisime vaadet ja elu.

Seekord oli giid vajalik. Mul oleks endal päris palju aega võtnud, et erinevate kaljusse raiutud kirikute vahel see õige tee leida, mõne parasjagu kinni oleva kiriku ees olevatele inimestele kohalikus keeles selgeks teha, et ma sisse tahaks ning kaljus olevas pimedas käigus teadmatuses õiget teed leida.

Loomulikult olid kirikud ägedad ning ma siiamaani ei saa täpselt aru, kuidas need kõik ikkagi kaljust välja vormiti ja kellel see tahtmine oli (kujundlikult siis, sest ajalooliselt meile seda selgitati).
Võib-olla avaldavad need kirikud usklikele inimestele suuremat mõju, kuid minu jaoks olid nagu kirikud ikka, lihtsalt kalju seest välja vormitud. Pärast üheteistkümne kiriku nägemist oli lõpuks Lalibela ka "tehtud".




























Lalibela linn ise? Mis linnast me räägime. On plats, kus on klaasboksis rahaautomaat ning kuskil nurga taga plekkhütis on postkontor.


Terve linn koosneb põhimõtteiselt ühest peatänavast, mis mingil hetkel hargneb ja ühe haru lõpus on hirmkallid hirmilusate vaadetega hirmsuured hotellid. Istudes ainsate inimestena Mountain View Hoteli restoranis, meenutasime Alariga kõiki neid kordi, kui me Aafrikas hirmsuurtes, meeletu vaate ja tohutute hindadega hotellide restoranides ainsad külalised olnud oleme ning mõtlesime sellele, et kas neil tegelikult kunagi ka kõrghooaeg tuleb. Tundub, et omanikud meie muret aga ei jaga, sest juurdeehitustööd käisid hotellis täie tõsidusega.






Lalibela keskuse poole tagasi jalutades nägime mitmeid turiste, kellele olid kohalikud elukutselised turisti rajalt mahavõtjad end sappa haakinud. Nalja kauaks ei jätkunud, kuna ka meile haakis end külge noormees, kes lubas suurejooneliselt, et öelgu ma aga ükskõik millise riigi nimi, tema teab pealinna. Alari rakendas ignoreerimistaktikat, mina tegin natuke nalja ja lugesin talle siis mõned riigid ette. Ainus pealinn, mille ta õigest pakkus, oli Riia, aga no ma andsin ka piisavalt rasked riigid. 

Õhtul algas Aafrika klassika asjade organiseerimises. Olime juba varem hotelli omanikule (kes meid suurejooneiselt kõiges aidata lubas) öelnud, et tahame minna järgmise päeval Addis Ababasse ning et kui ta teab mõnda autot, mis on minemas, siis läheks hea meelega sellega, sest siis saaaks kahe päeva asemel ühe päevaga. Hotelli omanik ütles selle peale, et ärgu me "tänavalt" pakkumisi küsigu, et tema teab kõiki ja teeb ise meile parima diili. 
Nagu mu halb eelaimdus ütes, siis järgnes suuremat laadi sahkerdamine ja lubamine, mis lõppes sellega, et mingit diili me siiski ei saanud ning kõmpisime hommikul kell 5 rõõmsalt aga kohalikku bussijaama. 

1 kommentaar:

Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist