Bussisõit Etioopia moodi

Lalibelast võtsime täiesti tavalise (=mitte luksbuss) bussi Addis Ababasse. 245 birri (alla kümne euro) tundus kahepäevase teekonna eest lihtsalt naeruväärselt vähe. Buss ei olnud just liigne luksus, aga oli korralik, tehniliselt korras ning sõitis normaalse kiirusega. Kuigi jõudsime vahepeatusse, Dessiesse, juba pool kolm päeval, siis tehti seal ööbimispeatus, et järgmine hommik pool kuus jätkata.

Dessies kõndisime kohe vales suunas (=loe sinnapoole, kus ei olnud hotelle) ning ekslesime ringi oma tund aega. Toimus jällegi Aafrika klassika, kus inimestelt abi küsides suunati meid "ühte väga korralikku hotelli" ning kohale jõudes leidsime eest vaid suletud uksed ja võsastunud aia. Hotell oli juba aastaid tagasi kinni pandud. Seejärel otsustasime endale ise hotelli leida. Ööbisime nostalgiast Lalibela hotellis, mis asus päris heas kohas, kuna kõrval oli kohe üsna korralik internetikohvik ning ka muidu kohvik. Seda viimast ma väga soovitada aga ei julge, sest öösel oli mul mingi kõhuprobleem, mistõttu istusin rõdul ja unistasin vaid külmast joogist. Eks ma oleks selle joogi saanud ka, kui ma kõndida suutnud oleks. Õnneks oli meil üle tänava mitu baari, kuhu ma siis keset ööd sisse jalutasin, külmiku tühjaks ostsin ning siis rõdul edasi "elu nautisin". Paar tundi enne hommikust äratuskella sundisin end ka magama. Tõsiselt halb oli ikka olla. Kui äratuskell helises, tahtsin sealt samalt rõdult alla hüpata. Roomasin bussijaama, mille väravad veel Etioopia-päraselt kinni olid. Võtsin reaalselt kõik erinevad ravimid, mis kotis olid ja mis vähegi aitama pidanud oleks, välja ning sõin ära ja jäin parimat lootma. Ega mul midagi hullu ju ees ei olnud - kõigest 12 tundi bussis. Esimese sõidu poole üritasin mitte surra. Oli natuke parem kui öösel, aga ma oleks hea meelega ükskõik kus mujal olnud kui seal bussis. Pärast lõunapausi hakkas oluliselt parem ning sellest õnneks piisas. Addis ka juba paistis (loe: ainult 3 tundi oli veel jäänud) ning mida veel tahta. Sealsamas andsin ma endale lubaduse, et enam ei roni ühtegi bussi. Üheksa täispäeva bussis olid (kuni viimase päevani) tegelikult ägedamad kui see kõlab, aga paar nädalat võtaks sellest trippimisest nüüd väikse puhkuse.

Addisesse jõudsime kui koju.