Bahir Dar

Reisi vaieldamatult kõige nõmedam päev oli Bahir Daris. Gonderist sõitis sinna umbes 5 tundi, läksime kohaliku bussiga, lihtsalt otsisime bussijaama üles, valisime just väljuva bussi, maksime paar eurot ja saimegi kohale.

Bahir Dar ise on ilus linn - kaasaegne, palmid keset tänavat, selline mõnus tunne tekkis seal. Kahju ainult, et Bahir Daris turist olla sama mõnus ei olnud.

Peamine vaatamisväärsus oli Bahir Dari järvel olevatel saartel asuvad kloostrid. Kõlab igati vingelt ju. Ööbisime Ghion Hotellis. Me polnud ainsad. Ilmselgelt oli see koht turisitide seas populaarne, kuna seal oli suur aed, asus järve kaldal, toad olid kõik oma väikse verandaga ning kohvikus oli enam-vähem toite, mis enam-vähem kiirusega lauda toodi. Samast kohast sai reserveerida reise ning oli ka turisminänni pood. Kui jätta välja fakt, et hommikusöögi eest miljoneid (ehk siis Etioopia hinnataset arvestades arvatavasti rohkem kui paar eurot) küsiti, siis polnudki nagu miinuseid. 

Poolepäevane paadireis maksis 350 birri ning meile öeldi, et lisaks sellele peame tasuma veel igas kloostris sissepääsutasu juhul, kui soovime sisse minna. Mõtlesin, et miks mitte...seda vaid hetkeni, kuni ma neid "kloostreid" nägin. Põhimõtteliselt viidi meid ühe mudahüti juurest teiseni, millele eelnes meid sadamas tervitanud isehakanud giidide soov saada 250 birri selle eest, et nad meid "kloostrini juhatavad". Klooster ise paistis aga juba saarele jõudes. Terve tee kloostrini oli omakorda ääristatud turisminänni müüvate lauakestega. Need saared elatusid ja elasid turismile. Suuremates sadamates olid vastas isehakanud giidid, kes turistidelt raha pommisid. Igal kloostri uksel pidi siseneja tasuma 100 birri (=4 EUR), kohalikele turistidele olid hinnad kordades madalamad. 

Paadiga oli muidugi tore sõita, aga kogu see trall ja raha pommimine hakkas mind ka hoolimata sellele reisile eelnenud 8-kuusest Ida-Aafrika kogemusest tõsiselt ärritama. Ja just sellepärast ei käinud ma nendes kloostrites. Meie grupp hakkas vaikselt lõhenema. Need, kes siis 100 birri maksid ja kloostris käisid, näitasid pärast teistele pilte ja rääkisid legende, et mida kõike selle raha eest seal sees nägi ja kuidas see ikka seda nii väärt oli. Teisalt üritasid mõned reisijad selgitada oma põhimõtteid, miks nad selliseid tasusid ei maksa. Mina ei selgitanud midagi.

Kuna kogu meie grupp maksis esimeses rahapommimiskohas 250 birri nagu lambakari, siis vennastusime me Alariga ainsate julgetega, kes peale meie julgesid seda skämmi ignoreerida. Üks neist oli Etioopiast pärit Yared, kes polnud 15 aastat kodumaal olnud ning oli USA-s töötanud ja alustas nüüd oma ümbermaailmareisi just Etioopiast. Yared on ka mu ainus sõber, kelle sellelt reisilt leidsin, ta peaks mulle ka mingil ajal Eestisse külla tulema oma ümbermaailmareisiga. Ta oli reisile kaasa võtnud oma isa, kes oli seda väljasõitu kaua planeerinud ning kurtis, et nende esialgses reisikavas oli 5 saare külastamine, kuid tegelikkuses viidi meid vaid kolmele saarele. Ta isa oli väga pettunud. 

Igal saarel anti meile aega kuskil 20 minutit, enamuse ajast veetsime paadis ühelt saarelt teisele loksudes. Viimasel saarel jäi seda ülegi, kuna kaua aega ikka järjekordse mudahüti juurde jalutamine aega võtab...ning siis ümberpööramine ja tagasi jalutamine.

Saarte külastus läbi, oli üsna hea meel sealt paadist välja saada. Otsustasime Alariga, et teeme linna teise vaatamisväärsuse ka "kohe otsa ära" ning siis saame juba järgmisel päeval ära minna. Samamoodi saime hotellist endale reisi ning peaaegu kohe asusimegi teele. Meid viidi minibussiga koos teiste turistidega vaatama Blue Nile Falls'i. 

Pärast pooleteisetunnist bussisõitu selgus loomulikult jällegi, et sissepääs on meile (ehk siis ainsatele silmnähtavatele valgetele inimestele) oluliselt kallim kui kõigile teistele (kellest pooled siiski etiooplased polnud, aga seda edukalt varjasid). Kui siis kuskilt veel mingi "giid" välja hüppas, kes meid üsna suure tasu eest kohale viima pidi, hakkas see jant juba ära tüütama. Samamoodi nagu hommikul, oli ka nüüd meil kaasas meie enda grupijuht, kes päevast-päeva nendel ekskursioonidel käib ning väga hästi vajalikku teekonda teab. Yared kommenteeris toimuvat hästi: "Ja nüüd on meil giidi vaja milleks? Selleks, et ta meile selgitaks, kuidas vesi langeb?"

Jalutasime siis joa juurde ning teepeal üritasid lapsed meile turistinännu müüa. Kõndisid aga nunnult terve tee kaasas ja pakkusid. Teepeal selgus veel, et muidu nii suurelt välja reklaamitud joa juurde olevat ehitatud hüdroelektrijaam ning suurema osa ajast pole juga pooltki nii võimas kui vanasti. Kohale jõudes saime sellele kinnitust. Jah, tõesti ei olnud see juga mitte midagi erilist. Alari tegi oma suurest joaarmastusest väikese hüppe seal ees ikka.

Yaredi ja tema isaga.

Päeva vaieldamatu tipphetk oli jõeületus paadiga. Kui me olime juba sissepääsu ja loomulikult giiditasu maksnud, siis tuli välja, et oh näed, jõgi on ka veel vaja ületada selleks, et joani jõuda. Paadisõit pidi maksma 10 birri. Tagasitulles maksid kõik (endiselt olenemata rahvusest) 10 birri. Kui mina enda ja Alari eest 20 birri ulatasin, näitas meid vedanud mees žestiga, et peame veel 20 lisama. Mees ei rääkinud sõnagi inglise keelt, meie ka midagi ei öelnud. Teised tasujad samuti ei rääkinud, vaid maksid vaikides. Mees lihtsalt vaatas meile näkku, et oleme valged ja küsis kaks korda rohkem. Olin sellest päevast nii väsinud, et vastasin talle lihtsalt inglise keeles "I can see it's expensive to be white in Ethiopia". Inimesed kohkusid, ahhetasid ja ohhetasid. Yared maksis kiirelt 40 birri meie eest ja vabandas. Pakkusin talle raha, aga ta keeldus ning kutsus meid hoopis õhtusöögile, mis oli väga tore ning positiivne lõpp päevale.