Ghana linnaosa Mwanzas ja hotellivahetus, mis kestis terve päeva.

Kuna see eelmine hotell oli veidi ekstreemne, eriti fakt, et seal olid vahepeal viietunnised elektrikatkestused, netti ei olnud enamasti kuni kella 5-ni õhtul (ja siis oli elektrikatkestus kella 6-st 11-ni) ning kõigele lisaks ei käinud mu aknad korralikult kinni. Ja kuigi ma olin 3. korrusel, siis oli maja ehitatud niimoodi, et naabermaja rõdult sai minu maja äärele lihtsalt astuda. Naabermaja rõdu oli suur ja lai - ümbritses tervet maja ning minu akna ees oli kuskil poolemeetrine ääreke, mis samuti ümber maja jooksis. Niimoodi ma siis ühel hetkel kuulsingi oma akna taga suahiili keelset juttu teemal, et huvitav, kas siin toas praegu on keegi ning järgmine hetk nõjatus mingi mees reaalselt minu aknalauale istuma (mul oli aken lahti). Magasin siis oma viimase öö seal hotellis ära ning hommikul ärkasin pool kümme. Tuli kiirelt otsustada, et mis edasi. Otsustasin minna. Asjad viie minutiga kokku, googlemapsist kiire kohaleminekukaart valmis, väike hommikusöök ning seiklus võiski alata. 

Astusin hotelli uksest välja ning üks ukse ees seisvatest meestest küsis veidi ülbel ja lipitseval ninahäälel (millisega paljud siin millegipärast valget inimest kõnetavad), et "sõber, kas sul on taksot vaja?". Oli küll. Aga mitte tema taksot. Otsustasin, et kui normaalsemat juhti ei leia, siis kasvõi kõnnin kohale. Viie minuti pärast märkasin hoopis sõbralikumat taksojuhti, kauplesin veidi hinna üle ning veetsin taksos viis minutit, mille jooksul suutis ta mulle suahiili keeles selgeks teha, et mul on ikka üksi väga kurb olla siin suures linnas ja kuidas ma saan jätta kasutamata selle suurepärase võimaluse, et just temaga mõned päevad aega veeta. Ütlesin vastuseks midagi võimalikult umbmäärast ja olin õnnelik selle üle, et me peaaegu kohal olime. Sain taksost välja väga kiiresti.

Hotelli kohta oli Mwanza linna kodulehel info, et tuba maksab 20 000 shillingit ning seal on olemas internet. Tundes Aafrikat, ei julgenud ma sellele panustada. Ühesõnaga. Tuba maksis tegelikult 30 000 šhillingit ning sellega oli see väike probleem, et seal ei olnud internetti. Internetiga tuba asus kõrvalmajas, kus üks tuba maksis 55 000 shillingit. Kuna see on siinseks kontekstis ikka väga palju, siis mõtlesin, et kui tuba väga vinge on, siis võin seal ju ühe päeva olla ning järgmine päev olen vastukaaluks kuskil odavas kohas. 

Siis aga sisenesin tuppa. Toa sisustusel polnud viga, aga mis sellest kenast voodist kasu, kui akna taga paistab betoonsein!

Kaks minutit olin lihtsalt vait ja ei suutnud uskuda, et nii kallis tuba võib nii kohutava vaatega olla. Maksin raha ja läksin tagasi oma tuppa. Kui äkki tabas mind mõte: aga siin on ju ka teises suunas akendega tubasid! Kõndisin kaks minutit oma toas ringe ja mõtlesin, mida teha. Kui tuli administraator, et tšekil midagi muuta. Küsisin talt kohe, et kas neil veel mõni tuba on. Ta vastas, et on küll ja viis mind üle koridori uude tuppa. Ma astusin sisse ja ütlesin, et JAAA, siia ma jään. Aknast oli meeletult ilus vaade. Mägedele ja majadele ja vaiksele tänavale, kus jalutasid inimesed. Lisasin, et mzungusid tooks ta edaspidi ainult siia tuppa, mitte kunagi sinna vastastuppa. Admin lubas seda teha.

Tsau Kaie, dušši näed :) ?

Elan Mwanza äärelinnas, Ghana linnaosas, mis on ääretult ilus, rahulike tänavate ja rahuliku elustiiliga linnaosa, kus tundub elavat keskklass.

Olles aja jooksul siin kogemuspõhist skeptilisust omandanud, siis panin kohe arvuti tööle, et testida, kas see lubatud internet ka töötab. Ei töötanud. Tund aega proovisin kõike, mis minu võimuses. Ikka ei töötanud. Läksin alla. Pakuti mingeid teisi koode. Ei töötanud. Helistati kuhugi. Ikka ei töötanud. Öeldi, et ei tea, äkki hakkab tööle, viga teenusepakkujas.

Kuna meil oli Alariga kuu aega nett, mis töötas põhimõtteliselt igal pool ja igal ajal, siis olin selle selgituse suhtes skeptiline, sest me oleme ju Tansaania suuruselt teises linnas...

Otsustasin aga, et käin linna peal jalutamas ja söömas ja kui õhtul tagasi jõuan ja ikka netti pole, mõtlen edasi. Uksest välja minnes suutis 20 inimest 100 meetri jooksul mulle mingit mzungu asja järgi karjuda. Ignoreerisin neid kõiki. Mõnikord lihtsalt on sellised hetked. Tagasi kõndides ei kõnetanud mind mitte keegi. 

Söögikoht asus ühe suurema hotelli juures ning enamus seal sööjaid olid ka seal hotellis ööbivad äriinimesed. Ehk siis terve söögikoht oli reaalselt täis üksikuid lauas istuvaid ülikonnaga keskmisest kogukamaid prillidega mehi. Toitu ootasin kaua, aga see oli seda väärt, lisaks sain nii kaua inimesi ja vaadet nautida. Sõin kookosekastmes kana ja riisi. Väga-väga hea oli. 

Aga tagasi minu toasaaga juurde. Kui lõpuks tagasi oma tuppa jõudsin, polnud seal ikka internetti. Ning tundus, et ega ei tule ka. Mingi hetk mu kannatus katkes ja läksin administraatori juurde uurima. 

"Täna on terves linnas internetikatkestus."

"Olete ikka päris kindel."

"Jah, kellelgi pole internetti."

"No...ma ei usu seda."

"Ei, see on tõsi, terves linnas on probleemid, me ei saa midagi teha."

"Olgu siis."

Ja läksin tagasi oma tuppa. Ja siis sain aru, et 99% see mees valetas mulle. Ja olin kindel, et minul on õigus. Läksin kohe alla tagasi ja ütlesin talle, et kuna ta väitis, et terves linnas on nett ära, mitte see ei ole nende probleem, siis ma lähen vaatan mõnes naaberhotellis, et kas neil on internet ja kui on, siis tulen tagasi, nad maksavad mulle mu raha tagasi ja ma kolin. Administraator vajus näost kergelt ära, mille peale ma vaikselt rõõmustasin, sest võimalus, et minul on õigus, suurenes veelgi.

Kõndisin siis oma arvutiga naaberhotelli sisse. Öeldi, et neil on nett. Võtsin arvuti välja ja ütlesin, et ma testin, kas tõesti on, sest mulle öeldi, et terves linnas on see ära. Testisin. Oli. Ütlesin, et tulen kohe oma asjadega tagasi. Tagasi oma esimesse hotelli jõudes oli kohale kutsutud manager, kes ütles, et nende tehnikud juba tegelevad selle probleemiga. "Mind ei huvita," vastasin ja läksin asju pakkima. Viie minuti pärast alla jõudes andsin administraatorile sõnatult toavõtme ja tšeki, ta tegi paar telefonikõnet ning uskumatu, aga ma saingi kogu raha tagasi.

Uus tuba oli poole odavam kui eelmises kohas. Vaadet ei ole, kuid kõik muu on olemas. Ja teenindajad on siin sõbralikumad. Tulid isegi õhtul kontrollima, et mul aknad ikka turvaliselt kinni oleks. Kuna ma ei tahaks homset päeva samamoodi raisata veeta, siis arvan, et jään siia pikemalt. 

Siin lähedal olevat veel järvevaatega kaljusid. 

Homme vaatan, äkki leian üles.