Oleme Shiandas olnud vaid mõned päevad, kuid juba on tekkinud harjumine. Täna läksime lähimas suuremas linnas väga laia valikuga supermarketisse ning tulime sealt sama targalt välja. Me lihtsalt ei ostnud mitte ühtegi toiduainet (kuigi valik Shiandas on ülikesine) ja ka mitte midagi muud, kuna... ei tundnud vajadust.
Kaie vaatas mulle keset poodi suurte silmadega otsa ja ütles: "Janika, ma ei taha siit mitte midagi!"
"Ma tean seda tunnet." vastasin.
Kuidagi parem on elada niimoodi päev-päeva haaval ja avastada, et näed, õhtu on käes, peaks vist nurga pealt endale midagi õhtusöögiks tooma. Paar tundi tagasi nägin, et seal istuval naisel olid juba kartulid kooritud, ehk siis teeb ta ka täna koduseid friikartuleid, mida 20-shillingi eest möödujatele müüb. Või no miks osta küpsiseid või šokolaadi, kui teisel tänavanurgal müüakse mangolõike, ananassitükikesi, seesamiseemnepallikesi ja banaane... Mu toitumine muutub iga kord Shiandasse jõudes vägagi Keenia-päraseks ja kuigi Eestisse jõudes ma alati esimese asjana mitu nädalat hullunult erinevaid juustu- ja piimatooteid kokku ostan, siis Keenias olles neid kuidagi suurema linna poest koju tassima ei kipu. Pigem lähen nurgakohvikusse ning tellin chapati ja kitseliha.
0 Comments:
Postita kommentaar