Igapäevaelu.

Ülevaade olukorrast.

Kui ma enne siiatulekut arvasin, et veedan 4 kuud, pühendudes IHF orbudekodu lastele ning elades vaikset ja rahulikku elu, siis tunudub, elul olid natuke teised plaanid minuga. Orbudekodus olin kokku kuu aega. Üldiselt mulle meeldis see koht, tundsin end seal hästi ja turvaliselt ning mul tekkisid seal ka mõned inimesed, keda sain usaldada. Peale minu oli seal veel 2 vabatahtlikku: Murat Tyrgist ja Milena Serbiast. Murat oli väga äge: lõpetanud USAs maineka ülikooli, tark, enesekindel, kindlate põhimõtetega, aus. Milena doktorikraadi tegev serblane, kes elab Uus-Meremaal, ega temalgi julgusest ja enesekindlusest puudu tulnud. 

Juba esimese nädalaga saime selgeks mõned asjad selle organisatsiooni kohta, mille ma postitan järgmise postitusega enda blogisse. Ühesõnaga polnud see just kõige ausam ja sõbralikum organisatsioon. Siiski asusime laste heaolu eest võitlusesse. Käisime lastekaitse osakonnas, advokaadi juures, tegime koostööd selle koha eelmiste direktoritega. Saime teada, et 90% direktoriest ja vabatahlikest on palutud sealt lahkuda või on nad ise lahkunud arvatavasti samadel põhjustel, mis meie. Orbudekodu juhtkond levitas laste seas valesid, mille tulemusel hakkasid lapsed uskuma, et me tahame seda orbudekodu kinni panna ja neid tagasi kõrbesse nälgima saata. Seletasime küll neile, mida me tegelikult üritame, aga meid jäi uskuma väga väike osa lapsi. 

Olid mõned päris rasked päevad, aga õnneks me võtsime seda asja huumori ja irooniaga. Olukord jõudis isegi selleni, et Muratile öeldi, et kui ta kohe orbudekodust ei lahku, siis kutsutakse talle politsei ja valitsuse ametnikud ja kes veel. Murat vastas selle peale, et kutsuge, kui tahate ja lahkus ise järgmisel päeval. Milena läks koos temaga ning nad hakkasid koostama avalikku kirja selle koha kohta. Elama hakkasid nad ühe austraallase juures, kes on siia kolinud, orbudekodu ehitanud ja elab ise ka seal. Seal orbudekodus ma nägin, mida tähendab aus heategevus. Austraallane rääkis meile, et on varemgi võtnud enda juurde elama "põgenikke" IHF orbudekodust. 

Viimane päev enne Murati ja Milena lahkumist Nakurust visati siis ka mind välja. Põhjus oli selles, et meie tegevuse peale tuli USAst kohale niinimetatud rescue team, kuna nad jäid uskuma, et kui nad olukorda ei paranda, siis me tõesti paneme selle koha kinni. Rescue team kolis elama hotelli ja siis ma küsisin, et miks te hotellis elate, kui meil on siin vabasid ruume ning teie arvates on see koht nii suurepäraste tingimustega lastele ja vabatahtlikele elamiseks. Veel ütlesin, mida ma arvan 8600 dollarist, mis on kogutud loomade ostmiseks vaestele peredele, kuid mida kunagi kasutatud pole ja veel palju teisi teemasid, kaasaarvatud organisatsiooni juhi rassistlik käitumine jne. Ei möödunud 12 tundigi, kui ma enda asjad pakkima pidin ning liitusin Milena ja Muratiga. Meil oli hea ja lõbus õhtu. 

Muuseas tuli veel välja, et orbudekodu direktor oli kahepalgeline valetaja (mida ma talle ka näkku ütlesin...ja palju muud, mis ma temast arvasin) ning see kõrbest pärit poiss, kelle reisi tema pere juurde ma kinni maksin (kuna ma tahtsin kõbe näha- see oli seda väärt), valetas mulle (mitte ainult mulle), varastas mult 150 krooni ja nõudis, et mind kohe õhtul välja visataks sealt orbudekordust. Ka sellele poisile ütlesin ma enne lahkumist, mida ma temast arvan.

Igal halval asjal on ka head küljed. Nimelt sain teada, kes on mu tõelised sõbrad ning keda usaldada. Neid inimesi oli täpselt 3.

Veetsin ühe öö austraallase orbudekodus ning liikusin edasi Janeti juurde elama. Ta on üks orbudekodu eksdirektoritest, kes ka sealt mõned kuud tagasi välja visati. Asusin internetist uusi projekte otsima ning selle tulemusel lähen reedel kohta nimega Kakamega ... kuuks ajaks lastele inglise keelt õpetama. Sellest tuleb huvitav reis, umbes 6 tundi sõitu Uganda piiri poole.

Üleeile kohtusin jälle Kevini ja Jamesiga, kellega me kord meteoriidikaatri otsa matkates tutvusime, kuid kelle antud kontaktid ei töötanud. Kevin nägi mind aga tänaval ning jälitas mind, et kindlaks teha, olen see ikka mina. Mul oli nii hea meel neid näha. Eile käisin nende sugulase orbudekodus ning see asus siiamaani kõige ilusams kohas, mida ma Keenias näinud olen. Orbudekodu ning nägi väga armas välja ja lapsed olid ka...head. Arvatavasti l2hen sinna juunis.

Vahepeale olen plaaninud natuke reisimist ning ka puhkust. Võib öelda, et olen asjade kuluga rahul.

Kõige rohkem meeldivad mulle hommikud. Ärkan umbes pool 8, kui Janet tööle läheb ning jalutan nurgapealselt tädilt hommikusöögiks tomateid ja banaane ja saia jne ostma. Seejärel vaatan Keenia uudiseid ja teen plaane algavaks päevaks ning olenevalt tujust sõidan linna kas minibussi või mootorrattataksoga.

Hommikud on head.

Minu praegune landlord oma kassiga.

Janetiga "ugalit" tegemas. Elus esimest korda. Sellele eelnes kõne Kennedyle: "Palun aita, 2 mzungut (valge inimene - suahiili keeles) teevad elus esimest korda ugalit (toit, mida keenlased söövad IGA päev), meil on maisijahu ja vesi...mida me teeeeeeme????" Pärast heatahtlik pikk irvitust teisel pool telefonitoru saime me ka mõne aja pärast juhised. See asi, mille peal me ugalit keedame, see on omaette teema, selle süütamine...võtab AEGA.

teile kaarte kirjutamas...