Hakkan kohanema

Kui esimesel nädalal oli kõik uus ja põnev ja huvitav, siis nüüdseks olen harjunud enda uue keskkonnaga ning lehmad keset tänavat jalutamas, kätega soovad lapsed, paljasjalgsed linnaelanikud, õhtusöök vaatega loojuvale päikesele, mägede ja "vihmavarjupuude" taha ning pidev kauplemine igal pool ja kõigega tundub nii kodune ja omane. Nüüd on juba tunne, et tahaks kuhugi midagi tegema minna, midagi uut näha ja avastada. Homme on minu siinviibimise teine vaba päev. Plaan on juba paigas. Hommikul läheme Kennedy ja tema sõbra ning ühe siin oleva USA tüdrukuga vaatama siin lähedal asuvat kraatrit, mis "Lonely planeti" järgi pidi päris ilus olema. See koht asub 9 km kaugusel ning ma loodan, et meil õnnestub sinna jalutada. Peale seda suundume pühapäeva rutiini juurde ehk siis läheme ujuma ja voolava vee alla pesema - võtan kaasa dušigeelid ja sampoonid, oh seda luksust... Seejarel sööme korraliku lõunasöögi ning õhtupoole vaatab veel, mis teeb.

Vahepeal käisin kahe vanema poisiga jõe ääres jalutamas. Seal jões hetkel küll vett ei ole, aga legendide kohaselt pidavat jälle tulema. Loodus oli seal hästi ilus. Külalapsed tulid minu juurde, katsusid mind korraks ja jooksid siis minema.

Lahen vaatan, äkki saab lastele natuke arvutit õpetada.