Vahepealsed edusammud

Malaaria preventatiivne ravikuur

mina: "eee....kas need on need sageli esinevate kõrvalnähtudega ravimid."

arst: "jah, kuna te olete seal nii kaua, siis on mul lubatud ainult neid kirjutada. Kõrvalnähtudena võib esineda unehäireid, motoorset rahutust, foobiaid."

Reet: "noh, Janika, said enda halluka-rohud kätte?"

Annetuste kogumine

Reede ja laupäev said sisustatud annetustel järelkäimisega. Reedel läks kokku tund aega ning tulemusena on mul siin 34 kg inglise keele õpikuid. Laupäeval läks 11 tundi ja tulemusena on mul 30 kg inglise keele materjale, pluss seljakotte, mänguasju ja 3 laptopi.

Reedese päeva tipphetk oli mina 30 kg seljakotiga. Laupäeval jätkus tipphetki rohkem.

Hommikune tipphetk, nagu ikka, jäin rongist maha. Kena jalutuskäik, hommikusöök ja bussisõit. Sõita-reisida mulle meeldib. Pole kuhugi kiire, midagi otseselt teha ka ei saa, kulged ja mõtled ja teed rahulikud omi asju. I-pod ja raamatud-ajakirjad ning ongi hea. Kõigepealt läksin Alari juurest läbi ja sain ka enda esimese laptopi sealt. Seejärel tuli mulle järgi Ants. Et te situatsioonikomöödiale ikka täielikult pihta saaks, lisan siia meie eelneva msni vestluse lühikokkuvõtte:

mina: sau, ega Sul juhuslikult ühte autode ja lubade komplekti ja 2 tundi vaba aega homme pole"

ants (poiss, kellest mu viimane mälestus oli 3 aastat tagasi, kui ta jalgratta seljas mind kuhugi saatis): leidub isegi küll midagi

mina: ok, saame siis homme kokku

ants: jah, tulen küll, aga ma olen hetkel vaene ning ega Sa mulle äkki bensiiniraha ei taha visata

mina: saab ikka

Saame siis kokku ja kuigi ma kunagi tähele ei pane, mis inimestel seljas on, siis juba talle peale vaadates märkasin isegi mina, et need riided ei ole mitte lihtsalt riided, vaid kallid riided. Minu pika pilgu peale ütles ta kohe, et hakkas ise mõtlema, et tema jaoks on mõiste vaene vist natuke teine kui enamuse inimeste jaoks. Nimelt majanduskriisiga kaasnevalt ta enam ei teeni nii palju kui varem. See selleks. Liikusime siis selle teoreetilise auto poole. Ja siis kui ma nägin, milliselt autolt signa maha võeti, siis ... tavaliselt mind ei huvita, millise autoga inimesed sõidavad, aga seda ei saanud märkamata jätta. Punane sportauto, katuseluugid-nahkistmed. Minu poolt järgmine muie ja siis hakkas tal endal ka natuke naljakas. Tegin mingi kommentaari seoses tema väidetava vaesusega ning sättisin ennast nahkistmele istuma. Edasi hakkas meile kogu olukord nalja pakkuma. Et läheme SELLISE autoga heategevuslikke annetusi koguma. Tegelikult sai ta selle auto väga odavalt, kuna mootor oli läbi olnud ja remontis selle ära ise.

Kugi mul oli ka variant keegi Tallinnast annetustele järgi saata, siis ma tahtsin isiklikult näha neid inimesi, kes olid tundmata mind lihtsalt ühe e-maili põhjal kogunud suuuure kuhja annetusi. Ei ole headus siit veel kuhugi kadunud.

Edasised hetked olid balti jaamas. Mina, Ants ja PALJU kotte. Nii palju, et me isegi kahepeale ei suutnud neid korraga tassida. Vedasime kõik kotid teoreetilise õige platvormi juurde ja siis saime teada, et see, kust me just (KAUA) tulnud olime, oli siiski õige platvorm. Eriti hindamatu oli Antsu nägu, kes just ühe 15 kg kaaluva pappkastiga oli sealtsamast kohale jõudnud. Hakkasime siis aga tagasi minema. Kui ma enda asjadega õiges kohas olin ja Antsule just aitäh-headaega ära öelnud olin, avastasin, et mul pole sularaha. See oli hea hetk. Eks siis kasutasin publiku abi (need, kellele me seal juba pikemat aega showd teinud olime) ja palusin ühel ohutuma näival perekonnal asju valvata ning küsisin juhiseid lähima sularaha automaadi juurde. SEB masin oli loomulikult suletud. Seega. Läksin järgmise (suvalise) juurde, lükkasin kaardi sisse ja sain vähemalt raha kätte:)

Hea, et rong pool tundi varem ette tuli, sain hakata nänni sisse tassima. Isegi 3 korraga sain hakkama. Ehitasin kunstipärase kuhja nurka ning mõtlesin, et kui mõni rongitöötaja seda näeb, siis haagitakse minu jaoks kaubavagun külge. Mis seal ikka. Keegi mind välja ei visanud, erinevaid huvitavaid pilke oli küll. Parim cargo on rong:) Rongist maha sain 2 korraga. Teisel korral käratas seal üks töötaja teisele peale: "aita tütarlast" Abi oli tänuväärne, kuna see mahaastumise koht oli nii libe, et ma ei kujuta ette, kuidas ma sealt selle 15 kg pappkastiga lennanud oleks. Nele oli juba vastas ja lausete saatel: "siin on vist peatumiskeeld" said asjad rongi kõrval autosse tõstetud. Mina: "kus need mehed nüüd on, kui neid vaja on?". Tassisime asjad mu hetkel lao ilmega kodusse ja said ladustatud voodi peale.

Aitäh kõigile loo tekkes osalenud kaassüüdlastele!