Youtube kui nr 1 reisiettevalmistuse koht

Kes meist ei mäletaks aegu, kui välismaale iseseisvalt seljakotiga reisimine algas Lonely Planeti ostmisest. Oi, need olid kuldsed ajad. Ja kapsaks loetud raamatud. Ma ise olen näiteks terve Ida-Aafrika ja Zambia Lonely Planeti abil läbi reisinud ning samamoodi seiklesin esimestel aastatel ringi ka Keenias. 

Nutitelefoni tulekuga lükati aga Lonely Planet troonilt. Tuli googeldamine ja foorumid ja blogid ja... kuni selleni, et viimastel aastatel teen ma suure osa oma reisiplaneerimist hoopis Youtube abil. Arvestades seda, kui kiirest asjad muutuvad ja kui kiiresti on viimast infot veebist leida, siis reisi detailide planeerimiseks kasutaks ma kindlasti veebi. Raamatutel on oma koht, selleks, et saada sissejuhatav või üldine idee riigist. Samas on Youtube "reisisektsioon" viimastel aastatel väga suure arengu teinud. Võib-olla on Youtubest võimalik isegi natuke liiga detailset infot saada. Sest kui veeta mitu kuud, et oma sihtkoha kohta kõikvõimalikud videod läbi vaadata, siis kus on lõpuks üllatusmoment. 

Milliste küsimustega ma siis Youtube poole pöördun? Absoluutselt kõigega. Kuna ma pole kaugeltki ainus, kes reisiplaneerimise puhul Youtube poole pöördub ning informaativsele sisule nõudlust on, siis seal kus nõudlust, leiab ka pakkumist. Alustades näiteks viisadest. Vietnam annab uuesti välja 3-kuust online viisat. Kuna igal riigil on viisataotluses oma nõksud ja trikid, siis selleks, et ma sellise lihtsa asjaga nagu viisataotlus, ei häviks, läheb enne protsessi alustamist ikka käima paar videot, kus sarnane asi teistel reisijatel juba läbi tehtud ning põhilised põrumiskohad saab kiirelt selgeks. Ning neid videosid on ja palju. Kes räägib samm-sammult protsessist, kes juhib tähelepanu suurematele probleemidele, kes jagab detailselt oma kogemust. Absoluutselt kõik on olemas. Ainult vaata ja õpi.

Samamoodi saab Youtubes mugavalt välja valida linnasid, kus oma reisi ajal peatuda. Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb veelgi enam. "Ilus rand" võib tähendada väga paljusid erinevaid asju täpselt samamoodi nagu ka "mõnus õhkkond". Kui aga järjekordne reisija mööda tänavaid kõnnib, siis kõnnin temaga justkui kaasas. Ja olen juba enne reisi 100% veendunud, et näiteks Canggu rand Balil on oluliselt kehvem koht kui Da Nang'i imeilus rand Vietnamis. Ehk siis ma tean, kuhu oma rannategevused planeerin. Samuti on mul pilt selge ka pärast seda, kui Laosest Kambodžasse mööda maad reisimise kohta infot otsides oli kõige levinum pealkiri "kuidas ma piiriületusel skämmi sain", siis saan selle põhjal oma otsused teha. Mis on ulmeline, on kõige tavalisema keskmise Youtuberi videokvaliteet. Mingil hetkel tehakse investeering korralikku kaamerasse ja mikrofoni, pole harvad ka droonikaadrid ja uskumatult detilne videotöötlus. See peidab endas ka veidi ohtusid, näiteks kui ma huvi pärast vaatasin Koh Lipe saare videosid Tais, kus ka ise mõned päevad veetnud olen, siis tundus mulle justkui oleks see saar ilusamaks töödeldud. Jah, saar oli ilus, kuid mulle just kustumatut muljet ei jätnud - tagasi ma ei läheks, vaid avastaks pigem uusi kohti. Kuid Youtuberitel on ka see omadus, et nad oskavad igas kohas otsida just seda ilu ja põnevust. Mina tegin lihtsalt saarele ringi peale ja läksin tagasi hosteli. 

Üks eraldi kategooria, mis Youtubes leidub, on toiduvideod. Mulle meeldib süüa head toitu, aga ma pole selle nimel kunagi oma reisitrajektoori või tegevusi planeerinud. Fookuses on ikkagi olnud muu. Kagu-Aasias reisijatel tundub toit aga olevat absoluutne lemmikteema. Olen üsna kindel, just toit on selle piirkonna kõige rohkem kajastatum teema Youtubes. Minu jaoks on see muidugi kasulik, sest saan üsna vähese vaevaga kätte visuaalse info asjadest, mida võiks ja tahaks proovida ning siis ei jää mul põnevad toidud proovimata. Siinkohal ei saa ma jätta teiega jagamata Mark Wiens'i 10 miljoni jälgijaga reisimisele pühendatud toidukanalit. Mark kutsub end oma instagrami lehel "Full time eater" ning toiduvideosid on ta teinud juba 14 aastat. Absoluutselt kõige esimesest videost peale kiirgab temast positiivsust ning suurt soovi oma toidukogemusi jagada. Täpselt sama enutsiastlikult, kui ta tegi oma kanalit vaid paari jälgijaga, teeb ta endiselt videosid ka 10 miljoni jälgijaga - veetes enamus aega tagasihoidlikes tänavakohvikutes, sest just sealt otsib ta parimaid maitseid.

Lisaks toiduvideotele leiab väga palju videosid ka eelarvest. Kuid siin tuleb tähele panna, et sõnadel "odav" ja "säästlik eelarve" täpselt nii palju tähendusi, kui on inimesi. Õppisin üsna kiirelt, et suuremale osale USA-st pärit reisijate jaoks tähendab "ülimalt odav elu" eelarvet, mis ületab korralikult keskmist Eesti palka. Lihtsalt lähtepunktid on niivõrd erinevad. Samuti ka mugavus ja elustiil, mida Aasias otsitakse. Paljud välismaa reisijad naudivad seda, et saavad kolm korda päevas käia väljas söömas ning tihti kohalikus mõistes päris kallites kohtades. Minu kogemus on näidanud, et mida väiksema eelarvega elada, seda rohkem kohalikku elu näeb ja kogeb. Keenias jõudsin ma niimoodi mingil hetkel ikka väga kohaliku eluni - kui ma 4 kuud keset küla mudaonnis elasin ning jõest joogi- ja tarbevett tassisin. Oli kogemus. Hetkel eelistaks, et vett tassima päris ei pea. 

Mul on mitmeid lemmikuid kanaleid ning jagan siin teiega mõnda põnevamat. Kõigepealt Paddy Doyle. Ma avastasn ta kõigepealt selliselt kanalilt nagu "The budgeteers", kus konsept oli lihtne - neil kolmekesi sõpradega oli 1000 EUR ja teatud piirkond maailmas, kus nad proovisid siis võimalikult kaua selle summaga reisida. See oli täiesti eriline ja hästi tehtud stiil Youtubes, kuid mingil hetkel kolis ta ise Taisse ning hakkas 1.5 aastat tagasi tegema täisajaga Youtube. Kuna ta ise elab Kagu-Aasias, siis on tema videod ääretult põhjalikud ja hästi tehtud. Eriti põhjalikud on tema Tai videod, nimelt reisis ta mootorrattaga Tai kõigisse 77 provintsi, mis võttis tal kokku aega üle aasta. Paddy teeb videosid ausalt, pühendumusega ja ääretult põhalikult. Kui mul on mõne Kagu-Aasia sihtkoha kohta infot vaja, pöödun julgelt esimesena just tema kanali poole. 

Järgmiseks julgen soovitada meie põhjanaabrit Joose the Nomad. Kuna eestlastest diginomaadidest Youtubereid pole mul õnnestunud veel leida, siis see on lähim, kuhu ma jõudsin - Joose on Soomest. Ikka on tore tuttavat aktsenti kuulda ning vaadata, mida soomlane asjadest arvab. Jagan siin tema kõige populaarsemat videot, mis on juhuslikult tehtud just ühest minu sihtkohast, Da Nang'i linnast Vietnamis. Sellel videol võis ja võis mitte natuke olla oma roll selles, et ma just Da Nang'i välja valisin.

Rääkides Youtuberitest, kes minu lehel pidevalt ennast justkui iseenesest ilmutavad, siis ei saa ma kindlasti unustada ka Brian and Carrie kanalit, kes toodavad videosid väga püsivalt ja järjekindlalt. Nemad kuuluvad kõvasti pead tõstvasse koolkonda, kes on otsustanud varajaselt pensionile minna ning kas oma vara maha müüa või hoopis investeeringutest elada ning ... reisida pikalt, vähemalt kümme aastat. Loomulikult pole see selline reisimine, et iga päev ollakse uues kohas, aga neil on üsna sarnane stiil minu reisiplaanile, kus ollakse kuskil kuu aega ühes kohas. Võrdluseks siis nende Da Nang'i video.

See Youtuberite osa siin ei oleks täielik ilma absoluutsete legendide, Kara&Nate'ta. Nende kanal on kasvanud ja väga suureks 3.65 miljoni jälgijaga. Kui nad alustasid reisimist oma säästude eest, siis hetkel on nad täisajaga Youtuberid ning saavad endale lubada juba tavavaataja jaoks isegi võib-olla natuke liiga luksuslikke asju. Aga noh - vaadata on ju tore.

Viimasena jagan kanalit Backpacking Bananas - see on lihtsalt nii tore reisikanal ning temaga on mul võib-olla ennast kõige lihtsam samastada. Christianne on teinud äärmiselt palju tööd oma kanaliga ning tundub, et tema jälgijate arv on kasvanud üsna orgaaniliselt läbi aastate. 

Enne, kui te nüüd hakkate neid kanaleid vaatama ning võib-olla leiate veel mõned (tuhanded) põnevad kanalid, siis lihtsalt hoiatuseks, et tagajärgede eest vastutate ise. Selline tegevus võib viia heal juhul reisikanalite sõltuvuseni ning halvemal juhul mõne pikema reisini ja noh...üldse võib teie elu pea peale pööratud saada. Aga. See võib ka seda väärt olla. Mina lahkun, nautige videosid :)

Kuhu ma siis üldse lähen ?

Ma ei tea, paljud teist on olnud olukorras, kus ees on maailmakaart ning absoluutselt kõik on võimalik. Või noh, seda ma teadsin, et näiteks Šveitsi ma suure tõenäosusega ei lähe, sest kui eelmisel korral seal samamoodi säästliku eelarvega reisisin, siis ega üle kahe päeva väga olla ei kannatanud. 

Šveits kogu oma ilus :)

Välistusmeetodiga ka jätkasin. Kuna Aafrikas olen ma viimase 14 aasta jooksul juba piisavalt aega veetnud ja ka Euroopas ning Põhja-Ameerikas on piisavalt reisitud, siis jäid lauale loogilised variandid Ladina-Ameeria ning Aasia. Ladina-Ameerikas oleks tore osata mingilgi tasemel hispaania keelt ning väga suurt tungi seda õppima hakata ma hetkel ei tundnud. Küll jõuab. Seega niimoodi välistamismeetodil jäigi alles Aasia. Noh, Austraalia ja Uus-Meremaa on ka olemas, aga noh... samahästi võib ju Šveitsi minna. 

Aasia on aga suur ja lai, seega otsustasin välja valida mingi konkreetse piirkonna. Olles diginomaadide soovitusi kuulanud, siis tihti jäi kõlama, et kui tahad ise ka diginomaadiks hakata, siis ümbritse end vastava kogukonnaga, mis inspireeriks. Üks suurimaid diginomaadide pesasid maailmas on Kagu-Aasias. Samuti on paljud inimesed seda piirkonda reisimise osas ülistanud. Olen ise käinud vaid lühidalt Tais ja mingit erilist muljet mulle seal ei jäänud, kuid suur mass inimesi tavaliselt ei eksi ning lähen ja vaatan selle asja siis üle. Annan Kagu-Aasiale ühe korraliku võimaluse. 

Riikide valmisel mängisid rolli mitmed kriteeriumid, millest kõige olulisemaks said teiste diginomaadide soovitused. Kagu-Aasias soovitati väga palju Taid ja Balit, neile järgnes Vietnam. Need kolm riiki ma siis alustuseks ka välja valisin. Alustan diginomaadide mekast Chiang Maist - mis on linn Põhja-Tais, millest on saanud väga mitmete maailmareisijate baas pärast kümente või isegi sadade riikide külastust. Midagi selles linnas peab olema ning ma lähen ja uurin välja, mis seal siis on. Chiang Mais olen detsembris - ehk siis just parimal hooajal, mis kestab novembrist veebruarini. Sel ajal on linnas mõnusalt soe kliima (mitte liiga kuum), samuti ei saja ning ei ole alanud veel ka "burning season" ehk siis aeg, mil linnas on palju suitsu. Nimelt on põllumeestel kombeks oma põllud põlema panna pärast saagikoristust. See traditsiooniline põllumajanduslik tava ja mõeldud eelmise aasta taimestiku eemaldamiseks. 

Kui seljakotireisijad liiguvad Chiang Maist tavaliselt mööda maad edasi Laosesse ja sealt Vietnami ning siis Kambodžasse, siis mina lendan täpselt esimesel jaanuaril hoopis Kesk-Vietnami linna Da Nangi, kuhu targa inimesena jõuan otseloomulikult jällegi parimal hooajal, milleks peetakse ajavahemikku jaanuar kuni aprill. Jaanuaris ja veebruaris on jällegi parajalt soe ning sademete hulk minimaalne, märtsis ja aprillis hakkab ilm soojenema. Kuna on tegemist kohaliku kevadega, siis õitsevad mitmed taimed ja puud ja peaks päris ilusaks minema. Mida enam ma selle linna kohta videosid vaatasin, seda pikemaks ma oma aega seal planeerisin. Kuna Vietnami saab 3-kuuse viisa, siis nii kauaks ma Da Nangi vähemalt hetkel ka jääda kavatsen. See on täpselt paraja suurusega linn ookeani ääres, ühe maailma ilusaima rannaga ning ääretult odavate elamiskuludega. Diginomaadide seas on see linn tõusev täht - mingi infrastruktuur seal on, kuid mass pole veel peale lennanud. Broneerisin 230 meetri kaugusel rannast endale 3 kuuks toa suhteliselt normaalses hotellis ning maksan selle eest vaid 100 EUR kuus. Mis saaks valesti minna :) 

Ongi juba kätte jõudnud aprill ning siis algab hooaeg Balil. Nagu arvata võisite, siis ka Bali "sattus" pärast kuudepikkust uurimistööd mõnusalt just selle parima hooaja peale - Bali kuiv hooaeg kestab aprillist oktoobrini. Kuna Bali on ääretult populaarne, siis on mul sealsed majutused juba broneeritud ja makstud. Jah, oktoobris. Valisin pikalt, aga lõpuks olen oma valikutega väga rahul. Esimese kuu veedan lõunakaldal Canggu lähistel ning teise kuu Ubudis. Balilt edasi lendan mai lõpus, viisat saab lihtsalt maksimaalselt kaheks kuuks.

Kui mai kuuni on mul juba igasuguseid broneeringuid tehtud ja lennupileteid ostetud, siis sealt edasi veel mitte. Hooaegade mõttes võiks edasi liikuda Malaisiasse, Jaapanisse ja siis Filipiinidele. Aga noh. Eks elu näitab, kuhu ma päriselt jõuan. Samas on hea, kui mingi idee on paigas. Olen ka kuulnud väga palju lugusid, kuidas sarnaste reisiplaanidega inimesed lendavad "alustuseks" Chiang Maisse ning sinna kinni jäävad. Sest noh, kuhu sa ikka lähed, kui niivõrd meeldib. Et seda olukorda vältida, broneerisin ja maksin ma juba piisavalt asju ära, et ma ikka kindlasti edasi liiguks. 

Maksmisest rääkides, siis olen ma jõudnud faasi, kus üle 150 EUR kuus majutuse eest tundub juba liig, mis liig. Oma esimese majutuse Tais broneerisin juba kunagi päris ammu ning jah, see tuli veidi kallim, kuna ma tahtsin elada kindlas linnapiirkonnas. 240 EUR läks siis esimene kuu, mille eest sain rõduga stuudiokorteri ühes linna populaarseimas piirkonnas. Vietnamis tuleb mu hotellituba 100 EUR kuu ning esimene kuu Balil esimese poolaasta kõige kallim ehk siis 300 EUR, aga see on ka üks väga eriline koht, millest täpsemalt juba hiljem. Teine kuu Balil on 134 EUR ja ka juba makstud. Absoluutselt kõigi majutuste puhul on mul tunne, et sain ikka väga hea diili - ja noh olgem ausad, eks ma kaevasin ka seda väga head diili ikka väga kaua välja sealt netiavarustest. Hostelitoas olen vaid korra ning irooniliselt on see mu kõiege kallim ööbimine, kuid see tuba asub villas ning on lisaks juba nagu mainitud ikka üks väga eriline maja, kuhu saamiseks pidi reaalselt kandideerima. 

Kui alguses olin kahevahel, et kas teha esimestel kuudel ka vabatahtlikutööd ehk siis töövahetust - kus siis 3-5 tunni abi eest nädalas saaksin tasuta majutuse ja toidu, siis otsustasin siiski, et kuna leidsin majutuseks head diilid, siis vähemalt alguses pühendun ainult kaugtööle ja tasakaalukale elule. Eks edasi juba vaatab, kuidas sellega läheb. Jaapanisse minnes arvatavasti ikkagi võtan mingi vabatahtlikutöö, sest sealsed elamiskulud on päris suured ning see oleks ka hea võimalus kohalikku kultuuri sisse elada. Ja nagu juba eelmises postituses mainisin, siis eks võin neid ananasse ka kuskil korjata, kui väga vaja on. Elu on seiklus.

Kogu selle Aasia jutuga unustasin väikse fakti, et mu reis saab alguse Norrast. Nimelt on mul Norras kolm väga head sõpra, kellel iga paari aasta tagant olen proovinud külas käia. Kuna Oslost saab niikuinii lihtsamini, odavamalt ja otsemini Aasiasse, siis lähengi alustuseks üheks kuuks Norra ja sealt edasi juba Taisse. Tai-Chiang Mai piletid maksid näiteks 298 EUR. Not bad :) 

Selline lühikokkuvõte siis reisi esialgsest plaanist. Kunagi on hea siia tagasi tulla ja meenutada, et mida ja kuidas ma asju arvasin minevat.

Üks suurepärastest paatidest, millega Tais sõitsin ja mis korralikult raputas

Nädal aega on jäänud...

Suuremate ettevõtmiste planeerimine ei alga kunagi viimastel nädalatel. Siis on kõik tavaliselt vaid vormistamise küsimus. Kuigi detaile tundub olevat palju, aga tegelikult on asjad paigas.

Minu nomaadi elu plaanid said alguse ikka väga ammu. Mäletan, et juba 10 aastat tagasi piilusin vaikselt sellist elustiili harrastavate inimeste poole, kuid siis oli neid oluliselt vähem kui praegu. Rääkisin sellest plaanist isegi ühele sõbrale, kes oli huvitatud liitumast ja küsis, et noh, paneme siis riigid paika? Aga. Ma ei olnud valmis. See ei olnud veel minu hetk. Sealt edasi tuli aeg, kui ma tegin tööd arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas, mis mulle väga meeldis ja tänu millele sain niigi üsna palju reisida. Alguses oli põnev ja isegi natuke unistuste elu - alati, kui hobist saab töö, siis tundub see uskumatu võimalus. Siiski. Kümnest aastast piisas. Kõik hakkas korduma. Kõik oli juba olnud. Kõik oli ette teada. Kasvas rahulolematus asjadega, mis oleks võinud olla teisiti. Pärast pikka kaalumist sai see eluetapp läbi. Alguses mõtlesin, et äkki kahetsen oma otsust, kuid mäletan nii selgelt, kuidas pärast viimase koosoleku lõppemist täpselt kell 5 õhtul (tööpäeva lõpp ikkagi) panin arvuti kinni ja jooksin sõbrannaga kohtuma. Ning tundsin ääretult suurt vabanemise tunnet. Ma ei olnud aru saanudki, kui rõhuvaks see töö viimase aastaga muutunud oli. Esimest korda kümne aasta jooksul sain tunda, mis tunne on elada nii, et sul ei ole aastas vaid 4 nädalat, et keskenduda millegile muule kui tööle. Tegeleda muude asjadega. Arendada endas muid huvisid. Ja noh, kasvõi magada ja jalutada kui soovi on. Enne oli alati töö esikohal. Prioriteet. Midagi, mille ümber pidid muud asjad mahutama. 

Pärast töölt lahkumist läksin 6 kuuks USA-sse ja kõndisin Mehhiko piirist Kanada piirini mööda USA läänerannikut PCT matkarajal. Absoluutselt unustamatu kogemus. Kuigi leidsin rajal palju sõpru ning telkimisplatsidel olime tihti kambakesi, siis enamus aega päeval kõndisin üksi. Ja niimoodi kuus kuud järjest. Kui juba mõnetunnise jalutuskäiguga tulevad head mõtted, siis kujutage vaid ette, kui head mõtted tulevad poole aasta jooksul. Iga sammuga hakkas aina hullumeelsemana tunduma energia, mille me paneme töö alla. Mitte just tunnid või aeg, aga energia. See, et kõik muu peale töö toimub kohati justkui ellujäämise režiimil ning nädalavahetustel on raske otsustada, kas kasutada neid päevi magamiseks ja mitte millegi tegemiseks või hoopis nende kõikide muude asjade jaoks, milleks nädala sees raske energiat leida on. Ja siis loe aina oma puhkusepäevi ja tee strateegiat, kuidas sellel aastal puhkamisest ja oma elust maksimum välja pigistada. Kuidas kombineerida jõulusid ja muid vabu päevi ning nende ümber midagi natukenegi pikemat ehitada. Neli nädalat aastas töövälist aega on ikka ääretult vähe, kui omada huvisid ja hobisid ning muud taolist. Mäletan, kuidas mu arvutikaas lendas reedel täpselt kell 5 kinni, pakitud kotid juba toanurgas ning startisin sekunditki kaotamata matkale. Lisaks sellele, et oma elule niigi vähe aega oli, siis mingil imelikul põhjusel ohverdame me seda vähestki aega töötamiseks - justkui 8 tunnist ja 5 päevast nädalast vähe oleks. On inimesi, kes esimestel puhkusepäevadel veel tööd teevad ja terve puhkuse meilidel silma peal hoiavad. Mina nende hulka ei kuulunud. Puhkus oli puhkus. Kaua oodatud. Meile sai terve ülejäänud 11 kuud lugeda.

PCT ajal otsustasin, et järgmiste aastate siht saab olema minu jaoks tasakaal elus. Et ma saaks teha seda, mis mulle meeldib ning samal ajal reisida. Või noh, asi polegi reisimises, vaid asukohavabaduses. Ma tahaks proovida elada nii, et mul on aega enda ümber vaadata, õppida ja imestada. Jah, selleks tuleb elamiskulud viia madalamaks ning nii naljakana kui see ka ei kõla, siis võib nomaadlik eluviis olla odavam kui igapäevane kodune elu. 

Läksin tööle ning kogusin raha, mõtteid ja ideid. Googeldasin viisade kohta, hindade ja diginomaadide kogukondade kohta. Samuti ei tasu ära unustada ka ilusa ilmaga hooaegasid ning need on erinevates Aasia riikides väga erinevad. Vaikselt hakkas kujunema mingi visand, et kuidas ja kuhu. Plaane sai korduvalt ümber joonistatud ja mõeldud. Riike maha tõmmatud ja juurde pandud. Ikka selleks, et oleks võimalikult jätkusuutlik ja säästlik, mõnus ja stressivaba tulemus. Olen oma elu jooksul päris palju erinevates kohtades reisinud ning sel korral keskenduks pigem elamisele erinevates riikides ja teatud liiki elustiili kujundamisele. 

Kümne aasta jooksul olen suuremal või vähemal määral diginomaadide elustiili sotsiaalmeedia vahendusel jälginud ning enda jaoks võimalikult palju kõrva taha panna üritanud. Aga nagu elus ikka. Suurteks sammudeks oleme me harva täitsa valmis. Nii ka praegu. Alati võiks ju näiteks sääste rohkem olla ning veebitöid võiks ka rohkem juba valmis olla. Kuid usun, et mul on täpselt piisavalt sääste selleks, et keskenduda endale olulisele - tasakaalukale elule ning endale meeldivate tegevuste arendamisele tööks. Kui mul oluliselt rohkem sääste oleks, siis arvan, et alustaks reisi ka hoopis teistmoodi. Näiteks hullumeelse ringireisimisega ning sel puhul jääb kogu see veebisissetuleku arendamine kõvasti tahaplaanile. See on hoopis teine reisistiil. Samuti olen viimase aasta jooksul kirjutanud pidevalt kaastöid erinevatele ajakirjadele ning loodan väga, et saan seda suunda edasi arendada ja vast ei pea kuskil ananasse korjates lõpetama. Või kui ajutiselt peab, siis mis seal ikka, see on kõik osa protsessist. Peaasi, et suund on teada. 

Olen vaadanud (kindlasti) tuhandeid diginomaadide youtube videosid ning ei suuda ära oodata, et ma ise ka esialgu ebalevalt ja siis juba julgemalt öelda saaks, et jah, olen diginomaad. Täpselt nagu ma PCT ajal alguses suhteliselt vaikselt ja kokutades ütlesin, et olen "thruhiker" ning lõpus ütlesin seda juba rutiinina: "jah, thruhiker". Enne PCT-d tekkis mul küll vahepeal hirm, et mis asja ma üldse ette olen võtnud. See rada on valdavalt mägedes ning minu mägedes matkamise kogemus oli olematu. Mul polnud aimugi, kas ja kuidas ma hakkama saan. Lisaks oli mul vaid paar kuud varem olnud Covid, mis pani mu ettevalmistusele tugeva põntsu ning viimase aasta jooksul oli olnud mitmeid teisi haigusi ja teisi tervislikke probleeme. Lõpuks otsustasingi, et mis seal ikka, plaan on juba tehtud ning lähen ja proovin. Ja kõik läks hästi. 

Ehk siis tundub natuke uskumatu, et nüüd ma seda diginomaadi elu proovingi, kuidas samas ei ole mitte midagi loogilisemat hetkel kui just see samm. Ma ei kujutaks end mitte kuskil mujal ette.

Kus mind jälgida saab

Kõige lihtsam viis uuest postitusest teada saada on jälgida Reisikirjade lehte Facebookis 

Kõige tihendamalt postitan ma oma igapäevaseid hetki Instagramis 

Visuaalselt on parim ülevaade Youtubes

Üks kõige kaugemaid ääremaid, kuhu ma kunagi üldse (hääle ja ühistranspordiga :D ) reisinud olen. Turkana järve idakallas Keenias.

Minu reisimise meediakajastus läbi aastate

Minu Keenia raamat

Minu Keenia artikkel Petrone prindis

Minu Keenia raamatututvustus GO reisiajakirjas

Minu Keenia intervjuu Kuku raadios

Vikerraadio pikem intervjuu Keeniast

 Tartu Postimees enne USA PCT matka

Tartu Postimees PCT matka ajal

Tartu Postimees pärast PCT matka

Kuku raadio pärast PCT matka

Huvitaja pärast PCT matka

GO reisiajakiri PCT matka ajal

GO reisiajakiri pärast PCT matka

GO reisiajakirjas Keeniast ja Tansaaniast

Tartu Ülikooli ajakirjas Kakuma pagulaslaagri kogemusest Keenias 

Naistekas lugu Keenia HIV positiivse lapse lugu

Õhtulehes reisil pildistamisest

Tartu Ülikooli ajakirjas Kongo pagulaste olukorrast Ugandas

Eesti Naine Keeniast

Maroko imeilus sinine linn Chefchaouen

Nepaal - õhusaaste, ahvid, koerad ja templid ehk seiklusalti turisti paradiis :)

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 12/20/17 9:13 PM

Eelmise nädala veetsin tööasjus Nepaalis. Minu esimene "päris" Aasia külastus. Kuna Jordaania ei pidavat ikkagi Aasia olema. Kuna Nepaali-eelne nädal oli tihe, siis ei olnud mul aega reisiks ette valmistuda. Teadsin, et viisa saab piirilt, milleks peab olema 25 dollarit ning et keegi tuleb lennujaama vastu. Sellest piisas.

Lennujaamast välja astudes võttis vastu ootuspärane melu. Mõned inimesed taksot pakkumas ning keeldumise peale uskumatult ja allaandmatult ikkagi teise nurga alt läheneda püüdes - no okei, kui taksot ei taha, aga mis hotellis sa ikkagi oled. Well. 

Õhusaaste. Esimene, ootamatu ja üllatav avastus oli, et Kathmandu on maailmas õhusaaste edetabelis 5. linn. Vot, selliseks asjaks ma küll valmis polnud. Väga paljud inimesed kandsid korralikke maske, eriti mootorratta juhid ja jalgratturid. Seda pilti nähes kogusin natuke infot siit ja sealt ning sain teada, et talvehooaeg (mis just parasjagu käes oli), on õhusaaste poolest kõige problemaatilisem aeg, kuna õhk on kuiv, ei liigu ning Kathmandu asub orus ning hingamishaigustega inimestel ei soovitata Kathmandusse sel ajal üldse tulla. Jooksmine ja jalgrattasõit pole ka just soovituslik. Mis seal ikka, ostsin maski ning kasutasin seda. Paljud inimesed, kellel maski polnud, kasutasid tihedama liiklusega tänavatel salle nina kinni katmiseks.

Templid. ma ei olnud varem mitte kunagi templis käinud. Ega ma ei saa ka pärast Nepaalis käiku öelda, et ma templis sees käinud oleks, aga templite juues jalutamas käisin palju. Paljud turismipiirkondades olevad templid olid kas üldse suletud, on lubatud ainult kas kohalikele või konkreetse usundi järgijatele, vastavad sildid väljas. Mõned templid olid ka vaba sissepääsuga, aga seal kas toimus parasjagu just mingi tseremoonia või olid need väga pisikesed. Aga templite ümber jalutada oli tore - kuidagi rahulik ja tore. Kuigi kindlasti ei saanud mina Kathmandu kuulsaimate templite juures küll mingit väga erilist või sügavat või ebamaist elamust. Pigem hakkasid mingil hetkel templite ümber kogunenud turisminänni kohad häirima ning avastasin endki olukorrast, kus selle asemel, et üldse süveneda, et millise templi juurde ma nüüd sattunud olen, kukkusin ma valima erinevate külmkapimagnetite vahel. Võib-olla oleks kogemus olnud väga erinev, kui templite ümber poleks üldse turistinänni müüdud ning see koht oleks olnud kuskil natuke eemal. Minu lemmik oli Monkey tempel ehk Swayambhunath Stupa, mis asub mäe otsas, sinna viivad pikad trepid ning avaneb vaade üle terve Kathmandu ja Himaalaja mägedele. Õnneks oli see mu esimene tempel ning tüdimust polnud veel tekkida jõudnud. Kõik see kokku - rännak mäe tippu, vaated ning ahvid absoluutselt igal pool - tekitas erilise õhkkonna. Kõndisin seal mitu tundi ringi ja tegin pilte, mingi hetk panin fotoka kotti ja kõndisin veel ringi. Ja siis vaatasin päikeseloojangut himaalajate kohal. Teised, kes läksid sinna mõni päev hiljem, kurtsid, et see oli turistidest üleküllastunud koht, kus haises ning midagi huvitavat polnud. Kes teab, kui ma oleks tol hetkel sinna nendega läinud, kas ma oleks ka sama tundnud. Seega olin veel õnnelikum, et mul oli terve vaba päev, et käia rahulikult Ahvide Templis.

Turism. Ilmselgelt on turism Nepaalis väga oluline sissetulekuallikas. Suhtumisest turistidesse on mul üsna erinevad kogemused. Esimestel päevadel, kui jalutasin ringi oma elukohas, Thamelis, siis tundus kõik väga vaba ja tore ja mõnus. Tundus, et nepaallased on leidnud just selle parima viisi panna turisti tundma kui normaalse ja tavalise inimesena, kelle vastu ollakse samas väga abivalmid ja sõbralikud. Oli nii hea vaadata, kuidas turistid tundsid end turvaliselt ja vabalt ning kohalikud ei tülitanud neid, vaid proovisid abistada. Viimasel päeval, kui ma aga järjest Kathmandu suurimad vaatamisväärsused läbi käisin, siis jäi aga saadav erikohtlemine natuke häirima. Nimelt oli näiteks ühe väljaku juures silt, et välismaalastele on sissepääsutasu 10 dollarit. Väga tore. Kahjuks polnud aga sissepääsu juures kontrolli, et kes on kes ning niimoodi läheneski turvamees ainult selgelt rassiliselt teistsugustele inimestele, peamiselt eurooplastele ja aafriklastele ning palus meil maksta. Samas vooris mööda hulganisti indialasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Kuna nepaalis elab aga vägagi erinevalt välja nägevaid inimesi, siis ei hakanud turvamees neile üldse tähelepanu pöörama, kuna nad kõik olid tema jaoks nepaallased. Ehk siis toimus selge rassiline diskrimineerimine. Igal juhul. Lootsime, et meie rahaline panus läheb tõesti maavärinas kannatada saanud hoonete taastamisele, nagu lubatud oli ning jalutasime oma 10 dollari eest vaatama templeid, kuhu välismaalastele või uksmatutele oli sissepääs keelatud. 

Lisaks ahvidele oli Nepalis väga palju koeri! Selliseid suuremaid koeri absoluutselt igal pool. Tänavatel, templite ümber. Inimestest ei tundunud nad väga välja tegevat, aga vahepeal hirmutas mind natuke nende omavaheline kaklemine. Siiski. Ma üldiselt kardan koeri, kuid sain hakkama. 

Kõige parem mäletsus Nepaalist on päev, mil tegime väikse väljasõidu mägikülasse. Oli täiesti hämmastav, et 6 kilomeetrit ja 30 minutit (tsau, teeaugud :) ) eemal Kathmandu liiklusummikutest ja sagimisest asus mägipiirkond, mis oli vaikne ja eraldatud ning kus naabrile külla minemiseks pidi ronima kõrvalasuva mäe tippu. Seal oli vaikust ja vaateid ja avatud inimesi ja ruumi. See oli isegi natuke liiga idülliline, nii et ma mõtlesin, kas ma suudaks selles kõiges ikkagi kuude kaupa elada, nagu mõned vabatahtlikud seda teevad. 

2015. aasta maavärin. Peaaegu igast jutust kohalikega käis läbi 2015. aastal toimunud maavärin. Räägiti puudulikust ettevalmistusest. Näiteks oli inimestele õpetatud, et maavärina ajal tuleb minna voodi alla ning niimoodi jooksid mõned inimesed maavärina alates õuest tuppa voodite alla ning said surma. Räägiti valitususe projektist, mille raames MTÜ-d aitavad maavärnaohvritele ehitada maavärinakindlamaid maju, kus on spetsiaalsed tugisüsteemid. Räägiti, et inimesed kartsid pärast maavärinat Nepaali tulla. Räägiti, et maavärin lähendas nepaali inimesi mitmetel tasanditel.

Kõige suurem elamus. Ma võiks siin rääkida, kuidas meie kõige suurem elamus oli see, kui õhtusöögi taustaks esineti nepaali tantsude ja lauludega ning lõpus tuli välja jakk - ehk siis oli kaks nepaallast tõmmanud selga jakikostüümi ning tantsisid sellega. Kuid see elamus jäi vist ikka situatsioonikomöödia tasandile. Meie reisigrupp oli naerust pisaraid valades laua all.

Teine meeldejäävaim elamus oli aga see, kui käisime vaatamas nepaali matusetraditsioone. Ehk siis surnute põletamist jäe ääres. Seal midagi keerulist polnud. Oranžikasse linasse mähitud inimene asetati justkui puuriidale, omaksed käisid ümber, piserdasid peale (püha?) vett ning siis pandi konkreetselt puid alla, halud külgedele ja veidi kuiva heina peale ja süüdati see kõik põlema. Kõige liigutavam oli asja juures vist fakt, et see kõik toimus inimeste osavõtul, kellel olid taskus i-phoned ja jalas firmateksad. Ehk siis sajandeid vanu traditsioon, mida endiselt järgitakse kaasaegsete inimeste poolt.

Keda huvitab Aasia ning tahab pehmet maandumist iseseisvalt reisides, siis alustage Nepaalist! Inimesed on toredad, sõbralikud ja suhtuvad teisse hästi. Turism on hästi arenenud majandusharu ning vastavaid teenuseid saab kohapealt õiges linnaosas absoluutselt iga nurga pealt osta - tuure, autot rentida, matkasid - ainult mine kohale ja vali sobiv välja. Lisaks matkamisele saab külastada templeid, erinevaid pika ajalooga linnasid, käia mägikülades, kajakkidega sõita ning võib ka kasutada võimalust veeta mõned nädalad tehes vabatahtlikku tööd ning tutvuda lähemalt kohalike inimeste ja kultuuriga. Isiklikult võin soovitada väga professionaalset organisatsiooni, kellel me Nepaalis seekord ka külas käisime: VIN Nepal. Nad koolitavad aastas kuskil 300 välisvabatahtlikku ning neil on väga erinevaid positsioone.

Ehk siis lühidalt. Nepaal on koht, kuhu varem vähegi iseseisvalt reisinud inimene võib vabalt kohale lennata ning esimesse turismifirmasse sisse jalutada ning panna kokku mõnusa ja väga mitmekesise reisiplaani. Kui Kathmandus elate, siis võtke hotell Thameli linnaosasse ning nautige!

Kolmas nädal Somaalimaal

Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 1/25/18 8:45 AM

Kus ma siis ikka täpselt olen - just nii on päris mitu inimest uurinud. Tehniliselt võttes olen ma Somaalias - nii, nagu näeb seda terve maailm, sest siiani pole mitte ükski riik rahvusvaheliselt tunnustanud Somaailas juba 1991. aastal end iseseisvaks kuulutanud piirkonda, mida kutsutakse Somaalimaaks. Ka USA praeguste seadusetegijate silmis olen ma Somaalias ning pärast seda töölähetust ei saa ma enam viisavabalt USA-sse reisida. Kui kaua need reeglid kehtivad, seda täpselt ei tea. USA näeb vajadust iga inimese põhjalikuks taustakontrolliks, kes on Somaalia territooriumil viibinud. Tegelikult olen ma aga tõesti iseseisvas tunnustamata riigikeses, Somaalimaal. 

Päris tihti küsitakse, ega mul siin keeruline või raske pole ning võin julgelt öelda, et siiani on kõige raskemaks osutunud hommikune ärkamine, kuna kontorisse peab jõudma hiljemalt 8.30. Olen seda graafikut juba kolm nädalat järginud ning hakkan vist juba ära harjuma, kuna eile tuli 22.30. selline uni, et läksingi magama. Mina, kes ma tavaliselt enne südaööd magamisele isegi ei mõtle. 

Tingimused on mul parimad, mis ühelgi töölähetusel olnud on. Elan hotellis, koristaja käib iga päev, buffee hommikusöök, jõusaal, restoran. Toateenindus - eile tellisin just kanapitsat, mis oli väga hea. Kontorisse on viieminutiline jalutuskäik ning ilm on täpselt parajalt soe. 

Töö on võib-olla natuke igavam, kui see, mida ma lootsin. Enamus aega olen kontoris ning mu peamine ülesanne oli koostada uusi dokumente. Paar korda olen saanud ka kontorist välja ja näha reaalseid tegevusi. Samas on see väga hea kogemus, näengi, kui palju paberimajandust ja kui vähe reaalset tööd inimestega selline humanitaarabivaldkonna töö endast tähendab. Siinsed kontori töötajad on mattunud paberikuhja, tähtaegade ja aruannete alla. Muidugi veel uute dokumentide koostamine, et ikka kõigile nõuetele vastata. Ja kohtumised kõikide võimalike partneritega ja asjassepuutuvate ministeeriumite ning organisatsioonidega. See on viinud olukorrani, kus näiteks siin 2. kuud töötav programmikoordinaator pole kordagi näinud mitte ühtegi inimest, keda nende organisatsioon toetab. Sest on vaja saata ekirju, teha aruandeid ja kohtuda partneritega.

Isikliku poole pealt on huvitav kogeda elu riigis, kus kõik naised käivad ringi kaetult ning kus tihti oled ainus valge inimene üldse kesklinnas. Sellest kirjutan mingi hetk pikemalt ... 

Seniks, tervitan siit päiksepoolsest maailmaosast :)